Hingede öö - Karl Ristikivi

„Olen seda lehitsenud.“ Mis peab inimene tegema kõigi nende teostega, mida talle nii sõbralikult lugeda soovitatakse, mõnikord isegi koju laenatakse, mida ta aga kunagi ühel või teisel põhjusel ei viitsi lugeda?

„See on tema, kes on raamatu tõeline autor. Ta kirjutab muidugi varjunime all, mis on teada ainult kitsamas kirjanduslikus ringkonnas. Kuigi see on asjatu ettevaatus, sest pole ammugi enam see aeg, mil vagad karjalambad paanikasse satuvad, kui nende karjane niisuguseid teoseid kirjutab.“

„Ma ei tea, kas see raamat oli midagi erilist. Mulle tundus pigemini, et see oli liiga tavaline. Isegi see, et selle autor on pastor, ei tohiks tänapäeval olla midagi erilist.“

„Kas te ootasite siis siit midagi erilist?“ küsis ta, mulle tundus, et pilkavalt. Aga see ei võinud olla pahatahtlik pilge, sest järgmisel hetkel võttis ta mind isalikult käsivarrest ja talutas järgmise ukse poole. Ruum, kuhu astusime, meenutas mõnd klubiruumi hommiku poole ööd, nii oli see jõudnud koguneda täis suitsu ja tarvitatud õhku. Umbes kümneliikmeline seltskond oli siin kogunenud ühe keskealise härra ümber, kes istus raskel, kõrge nikerdatud puust seljatoega toolil, mis oli ainus kogu toas. Kõik teised istusid kas lauaserval, taburettidel või seisid püsti. Nad olid nii ägedas vaidlushoos, et meie sisseastumist üldse ei märgatud. Vanahärra jäi seisma seljaga vastu ust toetudes, nagu poleks enam uusi tulijaid oodata, ja ma taganesin tema kõrvale seina ääre, kus mu vasakpoolseks naabriks sai pikakasvuline ja väga kõhn prillidega noormees.

Tundsin kohe ära pastor Rothi – kui see oli tema, kes istus sel keskaegsel troontoolil. See oli sama mees, kes kontserdil oli istunud mu kõrval, seesama puine, kuivanud härra smokingis. Ta paljas pealagi oma teravate piirjoontega meenutas hiiglasuurt tonsuuri, see oli läikiv ja kollaka varjundiga nagu vana elevandiluu. Ta nägu oli kaetud tihedate kortsudega, nii et tegelikud näojooned sellesse rägastikku kadusid. Ja seejuures ta ei võinud olla veel eriti vana. Olen ise ükskord unes näinud oma nägu peeglis sellisena, aga ma ei saa öelda, et pastor Roth mulle sellegi poolest sümpaatsena oleks mõjunud.

Pastor Roth kõneles parajasti. Ta hääl oli kõlatu, kuid tugev, kuidagi mehhaaniline, ta liigutused järsud ja ometi nagu täpselt mõõdetud, prantslaslikud. See oli juba ta hääl, mis kiusas vastu vaidlema.

„Aga kuidas te võite nii kindlasti öelda midagi selle kohta, millest te ise tunnistate, et te sellest midagi ei tea?“

Naer, mis sellele järgnes, ei olnud ometi heakskiitev ega isegi mitte tunnustav. Üks üsna noor mees, kes oma kulunud halli ülikonna juure kandis musta, osaliselt ikaldanud habet ja tulipunast siidsärki, lausus ootamatult mahedakõlalise häälega:

„See on ainult sofistlik võte. Juba Sokrates ütles: ma tean, et ma midagi ei tea, ja te ei taha ometi tõendada, et ta rääkis rumalust.“

„Ei. Sest ta tõepoolest ei teadnud midagi. See tähendab, ta teadis nii palju, kui see sel ajal oli võimalik, siinpoolseist asjust. Aga ta ei teadnud midagi sealpoolsetest, ei võinudki teada.“

„Aga Sokrates…“ alustas üks teine noormees, väga elegantne ja lokitud, kes istus lauaserval sellises asendis, nagu poseeriks ta fotograafile.

„Jätame Sokratese – Sokrates on ainult ajalooline kuju, millegipärast lapsikult üle hinnatud, nagu oleks tal midagi öelda ka meie ajale. Sama vähe kui Aristotelesel, kes uskus, et konnad sünnivad mudast.“

„Kas piibli loomismüüt on parem?“ nõudis habemega noormees.

„Me satume teemast kõrvale, kui me kõiki vaimukaid vahemärkusi pidi hakkame hulkuma. Jääme parem teema juure, kust jutt algas – minu teosed, millega te ei olevat päris rahul.“

„Just nimelt! Teie maailmapildis, nii nagu see väljendub teie teostes, on jumala mõiste ainult pealekleebitud silt, mis pealegi rikub teoste kunstilist tervikut. Ma ei ole ikka veel veendunud, et te suudate seda väidet ümber lükata.“

„Te ei ole suutnud ka oma väidet tõestada. Mulle näib lihtsalt, et olete mu teoseid valesti lugenud. Muidu oleksite märganud, et teosed ise on pealekleebitud silt. Aga see on vajalik, sest ilma sildita ei tea keegi ega oska ka huvi tunda selle vastu, mis pakis seisab.“

„Te ei saa ometi eitada, et ta kirjutab hästi,“ sosistas vanahärra mu kõrval. Ta oli kindlasti öelnud ka midagi muud, aga ma ei kuulnud seda. Ma ei arvanud siiski, et ta hästi kirjutas, sest ta kirjutas nagu kõik teised.

Nüüd aga kõneles äkki noormees, kes seisis mu kõrval, ja ta hääle kõlavuse ning diktsiooni selguse põhjal oleks võinud arvata, et ta oli näitleja.

„Kas poleks lihtsam, kui te lihtsalt annaksite oma jumalale ta õige nime? Palju valearvamisi võiks sellega ära hoida ja enamik koosolijaid lahkuksid üksmeeles. Mulle näib, et ta nimi pigemini võiks olla Eros. Ma ei taha midagi rääkida „Sümpoosionist“ pärast seda kui Sokrates siin on põlu alla pandud.“

„Kes seda on teinud?“ nõudis habemega noormees. „Ja Eros – ei mitte kunagi Eros, see titeroosa imik. See sõna ise kõlab juba nagu rahvaarvu tõstmise propaganda.“

„Ole vait, Lasse!“ hüüdsid kolm tütarlast nagu ühest suust. Need kolm, kõik võrdlemisi ühte nägu, ühtemoodi lahtiste punaseks värvitud juustega, lakitud huultega, aga muidu üsna hoolitsemata, peaaegu pesemata nägudega, mingit suusariietust meenutavais ülikondades, moodustasid omamoodi dekoratiivse saatjasgrupi pastor Rothile. Aga nad meenutasid kaugelt vähem Maria Magdaleenat kui seitse aastat metsas elanud Jenoveevat. „Kui see ainult oleks nii! Niklasel on vähemalt üks kord õigus.“

„Mis tähendavad nimed!“ ütles pastor Roth leplikult. „Nimed on ainult meelespidamise vahend, muud midagi. On inimesi, kel on numbrite mälu, ja need muudavad kõik nimed numbriteks, et neid paremini meeles pidada. Mõni nimi jääb paremini meele ja siis püüame ennast ja teisi veenda, et see ongi õige nimi. Sellepärast on ka Jumalal nii palju nimesid. Ma ei tule teie juure mingi nimede müstikaga, me peame nägema mõistet või isikut nime taga. Jumal on armastus – kas see ei ütle juba kõik? Ja see on juba Piiblis antud. Miks peaksime minema seda kõrvalteid mööda mujalt otsima? Miks me teeme lihtsad asjad keeruliseks, kuni me neist enam aru ei saa ja kahtlema hakkame?“

„Kui ma rääkisin rumalust, siis palun vabandust,“ ütles Niklas. „Ma ei tunne nimelt Piiblit kuigi hästi. See tundus minu jaoks liiga keeruline. Sellepärast vist ka härra Roth on hakanud seda ümber jutustama – lihtsamalt ja sirgjoonelisemalt, et kahtlejaid jälle uskuma panna. Muidu oleksid ta raamatud ju üleliigsed, mida aga ükski inimene viisakuse pärast ei julge väita.“

„Piiblis on palju üleliigset prahti,“ ütles elegantne noormees. „Tänapäeval ei ole kellelgi aega õiget tuuma sealt aganate hulgast välja otsida – kui ta just selle eest palka ei saa. Ma saan täiesti aru pastor Rothi missioonist ja ma olen peaaegu valmis teda täiel määral toetama. Nagu ma aru saan, on siin tegemist lunastusega armastuse kaudu…“

„Volmar on täna õhtul haruldaselt intelligentne,“ hüüdis üks tütarlastest. Ma ei teadnud kindlasti, kas see oli iroonia või mitte. Välimuse järgi otsustades kuulus ta seda tüüpi tütarlaste hulka, kes naeravad ainult füüsilise ärrituse peale.

Nüüd tuli maheda häälega habemik veidi ägedamalt vahele:

„Armastus ei vaja mingit lunastust – see on parimal juhul ainult sõnade mäng. Või mingi metafüüsika. Oleks kena, kui keegi saaks mulle lõpuks selgeks teha, mis selle müstilise lunastuse all üldse mõeldakse.“

„On mõisteid, mida ei saa selgitada,“ ütles pastor Roth natuke irriteeritult. „Armastus on tee – lunastus on eesmärk. Aga kuhu see tee lõpuks viib, teab ainult Jumal üksi. Meie oma lühikesel matkal ja piiratud ruumis näeme ainult teed ja peame sellega leppima.“

„Jällegi mingi sealpoolne eesmärk, kuhu jõuame alles pärast surma!“ hüüdis habemik nördinult.

„Ma ei taha seda öelda. Vastupidi – ma püüan just veenda inimesi, et meie nii palju ei mõtleks sellele, mis tuleb pärast surma. Me peame jõudma lunastuseni juba siinses elus.“

„Peame jõudma?“ küsis Niklas norivalt. „Kas te tahate sellega öelda, et lunastus on sunduslik? Võib-olla on inimesi, kes üldse ei hooli lunastusest.“

Pastor Roth tõstis pilgu noormehe poole ja vaatas talle viivuks valjult otsa.

„Te küsite: kas lunastus on sunduslik? Jah, ütlen mina!“

„Ja kuidas on vaba tahtega?“

„Palun, ärge minge teemast kõrvale!“

„See ei ole teemast kõrvale minek, see on sellega väga tihedas ühenduses. Teie maailmavaate järgi, niipalju kui teie raamatutest võib välja lugeda, leiavad lunastuse kõik, välja arvatud impotentsed mehed ja frigiidsed naised.“

„Aga Niklas, see ei peaks ometi sulle isiklikult mingit muret tegema!“ hüüdis üks tütarlastest. Ma olin siiski eksinud, nüüd naersid nad kõik kolm.

Pikk noormees muutus näost punaseks. Kui ma talle terasemalt otsa vaatasin, märkasin, et ta silmad olid imelikult varjutatud, ja nüüd selgus ka selle põhjus – ta kandis päikeseprille.

„Olen kaugel sellest katoliiklikust seisukohast, et see saab õndsaks, kellele on määratud õndsaks saada,“ rääkis pastor Roth, ja ta oli jälle leidnud oma rahuliku, heietava loengutooni. „Ma ei mõtle seda sugugi nii konsekventselt-füüsiliselt, nagu te püüate seletada. Jätkub küllalt ainult hingelisest valmisolekust. Igaühel on võimalik ohver tuua.“

„Missugune ohver?“

„Roaohver, põletusohver, vereohver. Viimase all mõtlen ma ülimat ohvrit – oma elu.“

„Niisiis – mingu ja poogu ennast üles…“

„Juudas ei leidnud lunastust. Ei – oma elu ohverdada võib mitmel viisil. Kui te oleksite lugenud „Inimesi puhastustules“ õigel viisil, oleksite leidnud, et sealgi on lahendus ridade vahel peidus. Seal on ju tütarlaps Tatjana, kes vägistatakse ja sellepärast kannatab rasket hingepiina, kuni ta selle sündmuse hingeliselt aktsepteerib kui paratamatu ja vajaliku ja selle kaudu viimaks saavutab seesmise tasakaalu ja küpsuse. Ma ei nimeta seal otsekohe lunastust, et mitte mõningaid lugejaid eemale peletada…„

„Targasti tehtud!“ hüüdis habemik Lasse.

„…aga ma mõtlen seda. Kui ta nõustub olema armukeseks mehele, keda ta ei armasta, siis tähendab see vaimu võitu keha üle ja sealtpeale on ta saavutanud kontakti eluga kui üks vajalik lüli selles. Tean, et see on poolik tee – oleksin pidanud tegema ta lõpuks prostituudiks, aga ma ei tahtnud oma teisi lugejaid eemale peletada. Nagu näete, on ideoloogilise raamatu kirjutamine tõeline balansseerimine. Aga selline raamat on nagu kooliõpik, see peab paratamatult vastama laste arenguastmele ja vastuvõtuvõimele.

„Kompromissid, kompromissid!“ käis rahulolematu urin läbi kuulajaskonna.

„Aga seal on ka teine näide – pikolo Rolf, kes übelt tagasi lükkab oma kasuema lähenemiskatsed, kes tahab teda päästa nartsislikust isoleeritusest. Ta hukkub oma ülbuse tagajärjel paratamatult nii kehaliselt kui ka hingeliselt. Ta surm, mida mõni arvustaja on pidanud põhjendamatuks, on õieti ainult sümboolne.“

„Mitte ainult, et ta surm on põhjendamatu, vaid kogu noormees on üks ebareaalne kuju,“ väitis Lasse jällegi leebunud häälega.

„Olgu ta pealegi ainult teoreetiline kuju,“ ütles Niklas. „Aga tal ei ole minu arvates isegi teoreetilist võimalust. Ta on täiesti autori meelevalla all. Kui autor arvab, et lunastusele viib ainult üks ja kitsas tee, siis peaks ta vähemalt andma oma tegelasele valida, kellega ta seda teed käia tahab.“

„Aga see ongi, mida ma tahan tõestada,“ ütles pastor Roth. „Meil ei ole valikuõigust, sest valides asetame enda teistest inimestest kõrgemale, asetame enda kohtumõistjaks. Ja sellega oleme asetanud enda ka väljapoole. Arstil ei ole õigust valida oma patsiente, müüjal ei ole võimalust valida, kellele ta tahab müüa. Meil on sama vähe õigust valida neid, kellele kinkida oma armastust.“

„Suurepärane!“ hüüdis Lasse. „Aga ma ei saa omalt poolt aru, miks selle väga humaanse õpetuse juure tuua mingit väljaspool seisvat jumalat? Kui olla loogiline, siis on jumal, kes asub kõrgemal ja väljaspool, samuti hukka mõistetud kui inimene, kes enda sellisele pinnale tõstab.“

„Jumal ei ole inimene. Muidu on see mõttekäik õige. Inimese peapatt on see, et ta püüab olla nagu Jumal. See on see uks, kust patt maailma tuli. Ja see on ka teie patt, Niklas. Niikaua kui te olete kinni oma niinimetatud õnnetus armastuses, mis tegelikult ainult on ülbus ja ülemeelikus, ei ole teil mingit lunastust loota.“

Ma hakkasin aegamööda mõistma, miks noormees kandis päikeseprille. On aegu, mil kõik, mida näeme, on meie silmadele valus.

„Ma ei ole seda lunastust otsinudki.“

„Ei maksa tulla valedega, armas noormees. Kui see nii oleks, miks olete siis siin majas? Te ei taha ometi väita, et sattusite siia kogemata?“

„Ma olen otsija nagu kõik teisedki. See pole esimene ega viimane maja, kus ma viibin. Ja ma ei jää siia kauaks.“

„Seegi on vaevalt teie otsustada. Aga ma ei taha loomulikult mingit misjonitööd teha. Te olete veel väga noor – küll tuleb aeg, kus te isegi näete, et erootika on elu sool, ja kui sool tuimaks saab…“

„Ma ei taha soola iga toidu sisse. Näiteks kohv…“

„Kohv ei ole toit, vaid mürk.“

„Niisiis on kõik, mis otseselt ei ole seotud erootikaga, mürk või – nagu te seda ka nimetate, patt. Ja patu palk on põrgu…“

„Patt ja põrgu on üks ja sama. Inimene, kes patus elab, ongi juba põrgus. Seda mul ei tarvitse enam teile selgeks teha, seda te teate isegi. Niikaua kui teie armastus on ainult fantaasia ja unistused, vaevlete põrgus, mille teie enda fantaasia ja unistused on loonud. Aga ma ei taha teilt lootust võtta. See nooruse hullustus ei kesta kaua. Ja siis leiate õige ukse, mis viib lunastusele ja õnnele. Kõik need melanhoolsed siiruviirulised kaunistused on nagu soomused, mis kord langevad teie silmadelt. Ja siis leiate elu enese lihas ja tões.“

Olin enda arvates kuulnud küllalt ja hakkasin tasapisi ukse poole nihkuma. See oli ju sama jutt, millest olin ammugi tüdinud, sama jutt ajakirjanduses, kirjanduses, raadios ja kinos. Kõige leierdatum šlaager on sellega võrreldes talutavam, sest selle eluiga on ikkagi ainult mõni kuu.

Pastor Rothi roostevabast terasest Afrodite istub aga oma taevasel troonil kõigutamatult aastast aastasse.

Kuid mu kaaslane takistas mind, kui olin just ukseni jõudnud.

„Oodake! Kas te ei taha temaga isiklikult rääkida?“

„Millest?“

„Ma ei tea, Aga ma usun, et ta kõneained ei ole nii piiratud, nagu see paistab. Ta on ainult väga metoodiline ja hoiab kramplikult ühest teemast kinni. Igatahes avaldas ta ise soovi teid näha.“

„Millest see äkiline huvi? Ma olen siin olnud juba seitse aastat, ja on tõepoolest olnud aeg, kus iga väiksemgi huviavaldus oleks olnud mulle suureks lohutuseks. Olen käinud lugupeetud pastorist tänaval mööda mitu õhtut, aga mind nagu ka teisi minusuguseid polnud tema jaoks üldse olemas. Ta läks õmblusõhtule kõnelema prouadele, kes kudusid sukki paljasjalgsetele neegrilastele ega näinud paljasjalgseid oma linna lumistel tänavatel.“

„Te eksite,“ ütles pastor Roth nüüd äkki otse mu seljataga. „Olen teid ammugi jälginud, aga mul pole varem teid tarvis läinud.“