Hingede öö - Karl Ristikivi

Pika koridori lõpus viis keerdtrepp alla, otsekohe söögisaali. See osa, kuhu saabusime, oli siiski suurest saalist eraldatud puuvõrega, mille rohelised väätkasvud muutsid peaaegu läbinähtamatuks. Ma ei teadnud tähele panna, kas see lehestik oli loomulik või kunstlik, aga kaldun arvama viimast, sest see oli väga korrapärane. Siin oli kaetud kaks väiksemat lauda, kumbki neljale inimesele, ja nad seisid seal ja näisid ootavat, võimalik, et mind. Nad noogutasid teretuseks veidi kangelt ja sunnitud viisakusnaeratusega. Ja nagu kogu aeg olin kartnud, nii oligi, et mu lauanaaber oli daam leinariietes.

Kui ma istusin, jõudsin juba näha, et see leinariietes daam ei olnud siiski see vana naine, kes kontserdi ajal oli istunud mu kõrval. See oli veel üsna noor naine kergelt punaka jumega, nii nagu on inimesel, kes esimest korda on olnud pikemat aega kevadise päikese käes. Ta oli brünett, ta mustad juuksed olid tihedalt vastu pead soetud ja ta ripsmed olid nii pikad, et ma pidasin neid kunstlikeks. Mu vastas istuv daam oli lopsakalt oma viimast õitsengut õitsev naine säbrulise valge parukaga, mis andis talle lambaliku ilme. Rasvasel näonahal oli puuder kogunenud kõõmataolisteks laikudeks. Ta paksult värvitud punane suu võttis tagasihoidlikult osa naeratusetaolisest grimassist, kui ta tegi ettepaneku tuttavaks saada.

Leinariides daam ulatas mulle käe, aga ta ei lausunud sõnagi, ja võib-olla ainult näis see mulle, et ta kergelt pead noogutas. Ta käsi tundus kuidagi ebameeldivalt temperatuuritu, ei külm ega soe. Blond daam seevastu oli peaaegu kuum, ja ta sõrmed haarasid mu käe ümbert nii tugevasti, nagu oleks ta tahtnud mind põgenemast takistada. Pikad, tumepunaseks lakitud küüned on mulle alati vastikud olnud. Tema kõrval istus noor mustajuukseline poiss sinises gabardiinülikonnas, keda ma esimesel hetkel pidasin ta pojaks, kui ta tutvustamisel ütles sama nime: „Randall.“ Aga ma hakkasin kohe, kuigi vastumeelselt, seda arvamist muutma, kui ma nägin, et noormehe vasakus käes oli sõrmus, mida siin maal meeste juures alati nimetatakse kihlasõrmuseks, ka siis, kui nad on juba ammu abielus. Esimesel pilgul tundus noormehe nägu peaaegu lapselik või veel rohkem nukulik, sest tal oli portselani läbipaistev jume ja ta näojooned ei liikunud isegi mitte kohustatud naeratuseks. Aga selle läbipaistva glasuuri all võis üsna varsti märgata jooni, mis tunnistasid seda erilist külma julmust, mis tihti on omane ilusatele ja hellitatud lastele. Proua Randall tõmbas ta istudes kättpidi alla toolile ja samaaegselt tugevasti enda vastu, nagu mingis omandiõiguse demonstreerimise tuhinas. Portselannägu ei liikunud, aga noormehe vaba käsi tõmbus aeglaselt rusikasse.

Teise laua juurest püüdsin ma esimesel hetkel meelejäävalt kinni ainult ühe näo. See oli üks vanahärra kohevil valgete juustega ja kulli ninaga – mul tuli meele ainult sõna maestro. Ta võis olla helilooja, dirigent, läbilöönud kunstnik – kõigile iseloomulikele joontele vaatamata oli ta näos midagi üldist, paljudel piltidel nähtut. Ma võisin eksida, kui ma arvasin, et ta mulle peaga noogutas. Olen selles suhtes varem mitu korda palju kergeusklikumalt sisse kukkunud.

Bobby serveeris meile, ja ta tegi seda, nagu oodata võis, kohmakalt ja isegi teatava üleoleva lohakusega, eriti, mis puutub minusse. Aga see võis ka ainult tunduda mulle isiklikkusena, sest et ma ennast ülepea hästi ei tundnud. Juba esimene võileib hakkas mul suus ringi käima – seda olin kartnudki. Märkasin, et ka daam mu kõrval suutäitki suhu ei tõstnud, vaid ainult noa ja kahvliga taldrikul õiendas. Vastasistujad, eriti proua Randall, sõid aga hea isuga.

Tülikaimad kõigist siinsetest kommetest on joomakombed. Ma ei tea kunagi, millal ja kellega ma pean kokku jooma. Ja peale selle on niisugune seltskondlik joomine üldse selge nuhtlus – see on nagu suplemine riietes ja tärgeldatud kraega. Tõstsin siiski klaasi oma lauanaabri suunas, kuigi võis arvata, et ta seda üldse ei näe.

Ta ei vaadanud tõepoolest üldse minu poole, kuid ta tõstis oma klaasi ja tühjendas selle ainsa sõõmuga ega teinud sellest väljagi, nagu oleks see olnud ainult vesi. Pidasin oma kohuseks olla siiski niipalju seltskondlik, et öelda mõni sõna. See polnud aga nii lihtne, sest ma ei osanud millestki alustada. Ilmast rääkida oleks tundunud tehtud ja isegi irooniline. Ja naisel, kes on pandud sind lõbustama, on õigus ennast igal juhul solvatud tunda. Pingutasin ennast, et midagi leida, ja siis tuli mul meele, et oli ju vana-aasta öö.

„Kell peaks juba varsti olema kaksteist…“

See oli vähemalt viisakas võimalus kella vaatamiseks, mis on saanud minu juures närviliseks harjumuseks, kui mul on igav. Aga ta ei kuulnud seda – või ei hoolinud kuulda. Peaaegu vihase agarusega lõikas ta leivatükke veel väiksemaks, nii et nuga vastu taldrikut kriiksus.

Noormees põiki üle laua tõstis aga randme iseloomuliku liigutusega ja vaatas kellale. See liigutus näis nii tuttav, kuigi ma ei suutnud hetkel meele tuletada, kus ma varem olin näinud sedasama närvilist liigutust, mis oli ainult käerandme närvilisus. Ta tõstis kella silmade juure, siis kõrva juure ja raputas kätt ja selle järel pead.

„Imelik,“ ütles ta. „Mu kell on seisma jäänud. Ta on vaevalt üksteist – aeg peaks olema juba hilisem.“

Proua Randall võttis ta käe ja surus selle oma põse vastu.

„Kallim, aeg ei tähenda meile midagi,“ ütles ta kohutava teatrisosinaga. Noormehe pilk ei olnud kuigi meelitav. „Minule igatahes küll mitte,“ vastas ta.

Kuski alustas peidetud valjuhääldaja – või oli see siiski orkester? – šlaagerit „Too young“, mis mulle nagu märg võõras käsi krae vahele tükkis. Blond daam hoidis ikka veel oma mehe kätt ja surus seda oma põse vastu, ise meloodiat kaasa ümisedes. Ta jäi järjest rohkem orkestrist maha, nagu tahaks ta ka sellega aega võita. Heites kõrvalpilgu oma daami poole nägin, kuidas ta punetav nägu oli muutunud veelgi punasemaks. Ma poleks imestanud, kui ta äkki oleks hüsteeriliselt plahvatanud – tõtt öelda, ma isegi ootasin seda.

Bobby tuli supiga. See oli mingi hall vedelik, peaaegu maitsetu, aga nii see vist peabki olema. Supi maitsetus on ju teataval määral lõunasöögi peenuse mõõdupuuks. Nägin, et Bobby sõrmeküüned olid väga mustad, aga see ei tarvitsenud nii palju tähendada, sest kindlasti ta ei hoidnud pöialt supi sees. Ja ta lepitas mind mõnel määral oma naeratusega, mis tuli ootamatult, kogemata ja kobavalt, nagu lapse esimene naeratus.

See naeratus tardus kohe ehmunud grimassiks. Proua Randall haaras ta varrukast ja nõudis:

„Aga vein ometi? Kuhu jääb vein? Ma olen harjunud supi juure veini jooma.“

„Non, madame! Pardon, madame!“ kogeles Bobby. Kasta kummaline, grammofoni meenutav hääl oli tingitud sellest, et ta oli välismaalane?

„Välismaalased!“ ütles proua Randall vana, hästituntud kõlaga. „Ma ei imesta, kui nad viimaks katsuvad meid mürgitada. Mina seda suppi küll ei söö!“

Bobby võttis ta eest taldriku, ja sealsamas püsti jalu tühjendas ta selle kolme-nelja lusikatõstmisega. Proua Randall oli algul üllatunud, kuid siis puhkes ta äkki naerma ja naeris nii, et ta puhevil keha üleni vappus ja pisarad silmist nähtavaid jälgi jättes üle puuderdatud põskede voolasid. Aga ta naer oli õrn kudrutamine võrreldes härra Randalli lagiseva hirnumisega. Surusin hambad huulde, et mitte kaasa naerda, sest see naer oli eraomand ja mul polnud mingit õigust sellest osa saada. Pidin võtma eeskuju kõrvallaua inimestelt, kes üldse meie poole ei vaadanud. Nad poleks seda teinud arvatavasti ka siis mitte, kui siin keegi oleks appi karjunud.

Ma polnud isegi poolt oma viinaklaasi sisust tühjendanud, aga ometi tundsin, kuidas nagu mingi vari aegamisi langes mu meeltele ja mul oli raske kõike täpselt jälgida. Igatahes olid supitaldrikud ära korjatud ja Bobby tõstis mulle ette tüki roostbiifi. Ta liigutused olid muutunud hoopis vabamaks ja vilunumaks, ja ma mõtlesin alguses ainult ta käsi nähes, et see on keegi teine. Kui ta aga läks teisele poole lauda, nägin, et see oli siiski tema, aga et isegi ta näoilme näis olevat muutunud intelligentsemaks. „Purjus inimese vähenenud kriitikavõime,“ ütlesin ma endale. „Sellepärast tundub mulle, nagu oleks isegi proua Randall muutunud hulga sümpaatsemaks. Koguni mu kaunis ja uhke naaber näib olevat hakanud üles sulama. Ja ennäe, kas mitte seesama suursugune vanahärra, maestro kõrvallauas, ei vaata minu poole ja ei nooguta tervituseks?“

Viimane oletus pidi küll olema eksitus. Vanahärra noogutas tõenäoliselt enda ees olevale taldrikule, millel oli poolekslõigatud prantssai. Ta ei olnud kogu õhtu jooksul midagi muud söönud peale saia ja piima. Nüüd viipas ta küll ka käega meie laua poole, aga see viibe oli määratud Bobbyle, kes kohe teenistusvalmilt ja üllatava kiirusega ta juure läks. Ma ei võinud ta sõnu kuulda, ja ometi arvasin teadvat, et ta küsis, kas ta võiks saada soolamata võid.

Mu ebakohane huvi kõrvallaua vastu põhjustas järjekordse seltskondliku eksimuse. Leinariietes daam mu kõrval ei osutanud mingit huvi toidu vastu, selle asemel oli ta võtnud sigareti, millele minu kohus oleks olnud tuld pakkuda. Nüüd jõudis minust ette härra Randall ja ta sai mu daamilt isegi tänuliku naeratuse, mida tal poleks tarvis olnud minu puhul raisata.

Orkester oli alustanud uut tükki, sedapuhku „Adios muchachos“, ja see mõjus mu meeleolule kummaliselt kergendavalt nagu alati. Võib-olla ainult selletõttu, et kuulsin seda esimest korda ühes crazy-komöödias, tunnen siis alati, et võin kogu seltskondlikule etiketile vilistada ja teha mistahes. Tundsin nüüd, et võisin isegi süüa oma roostbiifi – krambistav tunne kõhus oli järsku lakanud mind piinamast. Asusin sellise hoolega oma toidu kallale, et ma ei märganudki, kui blond daam oma veiniklaasi oli tõstnud ja mulle pead noogutas. Nähtavasti oli muusika mõjunud temalegi etiketti lahustavalt. Haarasin oma klaasi ja osa sellest lendas kaares laudlinale.

„Saatus,“ ütles proua Randall, „saatus on meid imekombel siia kokku toonud, ja kindlasti oli tal sellega mingi mõte. Aga seda mõtet ei maksa meil praegu hakata otsima. Arvan ainult, et sel puhul võiksime kõrvale heita kõik ülearused tiitlid. See on nagu karneval, eks ole? Me teame üksteisest nii vähe, kuigi me ei kanna maske nüüd, aga paneme need ette, kui kell on kaksteist ja elu läheb jälle oma harilikesse roobastesse. Eks ole? Minu nimi on Erna, aga sõbrad kutsuvad mind Totoks.“

Härra Randall tõstis kokkupõimitud käed pea kohale ja tervitas nagu poksija. „Rolf,“ ütles ta. „Mu sõbrad kutsuvad mind aga sedaviisi…“ Ja ta pistis sõrmed suhu ja vilistas läbilõikavalt.

Mul polnud midagi selle vastu, seda vähem, et siin maal purjuski naised sinasõpruse joomise juures ei kipu suudlema.

Nad ei pannud üldse tähele, et daam leinariietes ei võtnud osa sellest üldisest vennastumisest. Ta oli nüüd pooliti seljaga minu poole pöördunud ja puhus demonstratiivselt suitsu – tahtsin uskuda, et ta püüdis rõngaid puhuda. Toto ulatas üle laua oma tüseda valge käsivarre, mis lõppes imeväikese pehme käpaga. Aga ta hoidis mu kätt tugevasti ja pööras peopesa ülespoole.

„Oh, ma pean tingimata teile ennustama! Teil on nii huvitav käsi. Elujoon.“

„Pidage!“ ütlesin ma. „Mitte sõnagi elujoonest! Selle motiivi olen varunud oma järgmise romaani jaoks.“

Ma ei jõudnud Rolfi kätt suruda, sest juba tuli Bobby magustoiduga. Ka naaberlauas olid külalised nähtavasti juba üles sulanud ja omavahel kontakti leidnud. Igatahes hüppasid nad äkki kõik püsti ja kõlas see tuttav neljakordne „Hurraa!“, mis meenutas kuiva köha. Siis istusid nad ja jõid, ja ma nägin, kuidas selles klaasis korraks kõik uppus valgesse udusse. (Seda kujutella pole mingi kunst, sest ma olen seda stseeni kinos näinud.)

„Rolf, kallis, sa saad ka minu portsjoni, ma tõesti ei või enam süüa. Pean mõtlema ka oma figuurile.“

„Parem hilja kui mitte kunagi,“ ütles Rolf tigedalt.

Toto näpistas ta kõrva. „Kes tohib nii tige olla. Tuleta meele, mis sa lubasid.“

„Milleks? Sa teed seda ju niikuinii. Mul pole endal vaja millegi meeleshoidmisega vaeva näha.“

Toto võttis nüüd taldriku ja ulatas tagasikätt üle õla Bobbyle, kes oli sinna seisma jäänud.

„Olge head, kui maitseb. Ma ei karda seekord mürgitamist, ma tean, et mürk ja magus vastastikku hävitavad üksteist. Ma olen sellest lugenud.“

„Kallim, on mitmesuguseid mürke,“ ütles Rolf. „Mis ühele magus, on teisele mürk.“

„Ära katsu olla teravmeelne. Kui inimesel on kõht täis, ei ole ta võimeline sellest aru saama, veel vähem seda hindama.“

Bobby seisis seal ikka veel natuke juhmilt naeratades. Ta naeratas nüüd peaaegu pidevalt, nagu oleks ta selle võimaluse just nüüd avastanud ja katsuks seda kogu aeg ära kasutada, kas nüüd harjutamiseks, või ka sellepärast, et see võimalus niipea ei kordu. Aga siis võitis vahukoor ta täielikult ja ta asus nii aplalt toidu kallale, et mitte ainult ta suu, vaid ka põsed ja nina varsti olid üle külvatud selle üksikosade proovidega. (Ma ei ole hoopiski irooniline. Tean nüüd, et beseed ei sobi kätte võtta. Besee – baiser – suudlus. Võite oma suudluse endale pidada, mu kaunitar, kuni oma elupäevade lõpuni. Ära pane tähelegi, Bobby! See, millega sa oma näo oled ära määrinud, on vähemalt maitsev.)

Rolf oli küll kummardunud Toto kõrva juure ja kõneles poole häälega, aga ta sõnad olid siiski selgesti kuulda.

„Kas sa usud, et temast saab asja? Ta ei näi olevat just eriti andekas.“

„Olen ennegi näinud noori inimesi, kes paistavad täiesti lootusetud.“

„Tänan komplimendi eest, kallis koolipreili!“

„Võiksid arvestada ka seda, et ma täna õhtul olen siin mitte enese, vaid sinu pärast. Mulle teeb see kaunis vähe nalja, sellepärast luba vähemalt, et ma lõbutsen neis piirides, mis on mulle praegu lubatud. Tead väga hästi, et me siit midagi ei saa kaasa võtta, mida me ei ole juba kaasa toonud.“

„Tean. Tean kahjuks ka, et midagi ei saa siia maha jätta, mida me oleme kaasa toonud.“

„Vabanda, aga nüüd peame mõtlema ka oma seltskondlikele kohustustele.“ Ja tõustes perenaise väärikusega ütles ta üle laua: „Kohvi pakutakse tõenäoliselt hiljem. Nüüd on vahest paras aeg natuke siin ringi vaadata ja kõike seda au ja hiilgust lähemalt vaadelda. Missugune au ja hiilgus – supp ilma veinita – see on ju nagu sõjaaeg! Me kohtame kindlasti hiljem.“

Tõusin minagi, ja kuigi ma ei teadnud, kuhu minna ja mida ette võtta, siis tundsin ometi kergendust, et vähemalt mu kohustused vaikiva lauanaabri vastu olid lõppenud.

Aga siis pöördus see äkki minu poole ja kõneles esimest korda.

„Kui teil midagi selle vastu ei ole, tahaksin hea meelega teiega paar sõna rääkida.“

Ta hääl oli teataval määral üllatus, see oli hoopis soojem ja meeldivam kui ma oleksin võinud arvata. Aga ta käsi, mis puudutas mind, kui ta mind endaga kaasa tõmbas, oli endiselt ebameeldival viisil temperatuuritu – nagu vahanuku käsi.

„Siin kõrval on üks väike tuba, kus me loodetavasti saame rääkida segamatult. Ma ei saa kahjuks rääkida suuremas seltskonnas, ja peale selle on see jutt ka liiga isiklikku laadi.“

Is there–is there balm in Gilead? – tell me – tell me, I implore!