Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - Eduard Vilde

Nüüd tõmmas parun ühe wõtme taskust ja keeras oma suure, raske kirjutuslaua pahema tiiwa sahtli lahti. Seal soris ja luges ta tüki aega ning näis aru pidawat. Mait kuulis rahakõlinat. Wiimaks käis käsk:

„Tule siia!”

Mait lähenes talle ruttu.

„Ma maksan sulle su weski eest kolmkümmendwiis rubla. Kas oled rahul?”

Kolmkümmendwiis rubla! kordas Mait iseenesele mõttes. Kas ta siis pöörane peast on! … Nii suurt rahasumma polnud ta silm weel eluajal näinud… Iga wastuse asemel kaapas ta kaks, kolm, neli korda paruni reit…

Saks aga luges talle mitu ilusat, kirjut paberit ja paar haljast rublatükki pihu peale.

„Sellest rahast ei pruugi sa kellegile rääkida,” kinnitas ta.

„Ei, paruni herra, ma peidan ta nartsu sees särgi alla ära.”

„Ja siin on kiri teie herrale. Selle annad herra oma kätte, mitte mõnele muule. Kas mõistad?”

„Tahan teda kui hinge hoida,” tõotas Mait pühalikult ja tänas jälle.

“Katsu siis, et linna saad, ja ära mind enam tülitama tule!”

„Ei paruni herra silm pea mind enam näha soama!” Ning seejuures heitis poisi pilk sügawalt, litsuwalt selle mehe näo peale, kes tema isa oli ja seda siiski ei olnud – olla ei tahtnud ja olla ei wõinud; näis kui tahaks poeg isa pilti jäädawaks mälestuseks kaasa wõtta – ainult mälestuseks…

Parun näitas käega ukse poole ja Mait tegi juba minekut, kui eeskojast jalgade müdin ja heledad lapsehealed kajasiwad ning uks lähemal silmapilgul lahti prahwatas.

Kaks ilusat ruugejuukselist tütarlast, umbes kümne- ja kolmeteistkümne-aastased, tormasiwad sisse – otse Maidu rinna wastu.

„Papa, papa! Meie lind on puurist wälja lennanud! Keegi ei tea, kus ta praegu on,” hädaldasiwad lapsed, papa põlwe ümber seisma jäädes, kuna nende pilgud ukse ees seiswat külapoissi ainult külmalt ja pealiskaudselt riiwanud. „Teie ei pea mitte minu tuppa jooksma, ilma ukse peale koputamata”, wastas parun etteheitlikult, kuna ta silm siiski õrna lahkusega ühe näokese pealt teise peale libises.

„Wabanda, papa! Aga meie lind, meie ilus lind!” hüüdis wanem tütar, naljaka ahastusega käsi ringutades.

„Kahju küll, kulla laps, aga teie lindu ei wõi mina ju mitte otsima minna,” naeratas papa, kuna ta pehme walge käsi hella silitamisega tütre pea üle libises. „Kuid trööstige endid! Kui teie lind kadunuks jääb, on mul teie jaoks teine ilus kingitus, lapsed, waadake, mis siin on!”

Ja parun Riesenthal näitas tütretele laua äärel seiswat tuuleweskit.

Lapsed karjatasiwad rõemliku imestuse pärast. Sedamaid oliwad mõlemad kena mänguasja külles silmade ja sõrmedega kinni. Nende õiskaw rõem sai aga alles täielikuks, kui papa tiiwad käima pani, misläbi terwe weski tegewusesse hakkas – puust mölder ja ta sulane muidugi kah – nähtus, mis parunipreilide õnneliku imestuse kõige kõrgemale tipule tõstis.

„Papa, kust sa selle said? Ütle, kust sa selle said?”

„See talupoiss seal tõi ta mulle. Ta on selle weski ise teinud.”

Mõlemad plikakesed pöörasiwad uudishimulikult talupoisi poole, kes nii ilusaid asju oskab teha.

„Kas sina siis selle weski üsna oma peast tegid?” küsis wanem õde üsna heas Eesti keeles, kuna ta terane pilk poissi kriitikalikult mõetis.

„Oma peast jah,” kinnitas Mait, ja mitte ilma uhkuseta.

„See weski saab minule!” hüüdis noorem preili kirglikult.

„Ei, minule – mina olen wanem,” waidles teine wastu.

Papa aga otsustas, et ta mõlemale pooleks saab. Gotthard saawat ta homme kuskile sündsasse paika, kus hea tuul puhub, üles seadma.

Mait oli waheajal uksest wälja pugenud. Ta wõttis weel selle hea lõputundmuse kaasa, et kaks ilusat parunipreilit tema meistritööd kiitnud ja imestanud. „No, küll see tige noorherra ka silmad teeb, kui ta weskit näeb,” mõtles ta iseeneses. „Kahju, et ma seal juures ei wõi olla! Tahaksin heameelega ta kadedust näha…”

Kui hundist räägid, siis ta tuleb.

Eeskojast läbi minnes, sai Mait noore paruniga ukse juures weel kord kokku. Tema tuli, Mait läks. Kui nad üksteisest mööda astusiwad, ei lausunud kumbki sõna, aga noor parun tuletas ennast wastasele weel kord meelde: ta lükkas teda… Mait ei lükanud wastu. Ta oli suuremeelne wõitja. Ta naeratas ainult ja mõtles: „Mis see sulle aitab! Minu põlwe all olid ikka!”…

Päike oli metsa taha praegu looja läinud, kui Mait mõisa-õuue ja sealt suure tee peale jõudis. Ta kõht oli tühi ja liikmed roidunud.

„Süüa ei pakutud ja öömaja ka mitte,” mõtles ta iseeneses ja leidis, et see isa poolt poja wastu weidi hoolimata on. „Aga hea mees on ta siiski,” lisas ta juurde ning rõhus raha, mille ta nartsu sisse oma kopikate juurde pannud, särgi all wastu südant. Suure punase pitseriga kirja, mida ta auukartusega ikka ja ikka jälle silmitses, peitis ta wiimaks kah põuue ära.

Lähem kõrts ei olnud kaugel: seal tahtis ta keha kinnitada ja öömajale jääda.

Kuna Mait wäsinult, aga rõemust tuksuwal südamel mõisale selja pööras, istus parun Adalbert won Riesenthal üksina oma kirjutusetoas – lapsed oliwad weskiga minema pannud – ja õerus mõtetes oma ilusaid walgeid saksakäsa. Tal oli hea meel. Ja seda kahel põhjusel. Esmalt oli ta enesest üsna suure hädaohu ära pööranud ning teiseks waesele külapoisile head teinud.

Ja iga heategu jätab magusa tundmuse südamesse…

4.

„Parun Luts” läheb meistri juurde

Kodu poole minnes oliwad Maidu jalgadel tiiwad. Õnnelik süda sundis teda kiireste käima, ja nüüd polnud tal enam waja inimesi karta, ei mõisa-sundijaid ega wallatalitajaid; ta wõis kõige suuremad ja otsemad teed walida.

Tuleb keegi kimbutama, wõtad suure pitseriga kirja põuest, ja keegi ei julge sinusse puutuda.

Jälle wiis tee teda paljudest mõisatest, küladest, kõrtsidest mööda. Ka kolme wõerast kirikut nägi ta. Kõige pealt jõudis ta Raplasse, sealt Juuru, Juurust Kosele. Juba teise päewa lõuna-ajal teadis ta enese Harju-Jaani piirides olewat ning mõni tund hiljem paistsiwad X. mõis ja rändaja koduküla.

Ta wõis enesele ette kujutada, et teda kodus hea saun ootab. Ja nõnda oligi. Kuid kõik läks hästi.

Terwe perekond oli toas koos, kui Mait sisse astus. Natuke aega oliwad kõik tummad; Maidu teretust ei märganud keegi wastu wõtta. Isegi Liisu, kes muidu suu peale polnud kukkunud, kui waja oli tapelda, wahtis nähtawa kohmetusega kadunu otsa. Wiis päewa oli teda asjata oodatud ja otsitud!

Aga kui ema märkas, et poiss elus ja terwe oli, et ta pealegi julgelt, rõemsa näoga ja nagu pilkawalt naeratades neile wastu wahtis, siis kargas ta süda täis.

„Soo! Seal ta hulgus ongi!” kädistas ta oma nüsiwa healega. „Kas niisugust kurjawaimu ilmas enne on nähtud! Tema jääb teolt ära ja läheb hulkuma! … Joak, otsi malakad walmis! Oota, poiss, kui su kere enne pole maha wõetud, siis wõetakse nüüd! … Joak, mis sa weel wahid?”

Jaagu laisk keha ei liikunud. Oli ta kadunu ilmumise üle weel liig kohmetanud, wõi oli talle määratud ülesanne wastumeelt?

„Juku ja Anni, tooge õuest head wemblad!” karjus ema.

Aga ka lapsed ei kuulanud sõna. Nad oliwad esmalt nurgast laial silmal suure wenna otsa wahtinud, siis temale argselt lähenenud ja nüüd hoidsiwad nad sala rõemuga ta kätest kinni… Mait wõttis põuest midagi ja andis kumbagile kätte – suured prantssaiad…

See nähtus wihastas tigedat ema weel rohkem. Ta näis seda nagu oma pilkamiseks pidawat. Wiha pärast puhkides jooksis ta nüüd ise wembla järele.

„Kas wõtad poisil kere maha, wõi mitte!” karjus ta tagasi tulles Jaagu wastu.

„Hakkan mina nüüd täit meest peksma,” kohmas Jaak, „Eks ta mõisas wõi wallakohtus soa muidugi.”

„Ja kodu peab ilma jääma? Oled sina mul hea lapsekaswataja! … Oota, siis tahan talle ise…”

Aga enne kui ema käsi tõusis, astus Mait ta juurde, wõttis tal malga külma rahuga käest ära ja ütles:

„Jäta järele, ema! Ma ei ole enam teie oma… Woata seda kirja siin!”

Ja Mait tõmmas põuest suure walge kirja wälja, mille petsat peerutule walgusel nagu suur werine plekk punas.

„Ma olen nüüd prii mees,” lisas ta pühalikult juurde, „ja kellegil pole õigust mind peksta – ka mõisal ja wallakohtul mitte…”

Aga kawal poiss oskas weel teise õliga laeneid waigistada. Aimates, mis teda kodus ootab, oli ta teel kats rublatükki nartsu seest wõtnud ja lahtiselt taskusse pannud; nüüd pistis ta emale ühe, isale teise pihku.

Mõju oli hea. Liisu waatles raha pihu peal, urises weel natukene aega raugewa wihaga – wiimaks hakkas üsna leplikult järel pärima, mis see kõik tähendada, kust ta „kroonukirja” ja raha saanud ja mis seal kirjas seista.

Aga uus torm ei jäänud tulemata. See peasis lahti, kui Mait oma pöörase reisiloo ära jutustanud ja ema ning isa teada saiwad, et nende wanem poeg neid maha tahab jätta. Nüüd hakkas Jaakgi porisema. Liisu aga siunas ja sõimas nagu warblane.

„Joak,” kädistas ta, „homme päe' lähed herra juure ja keelad ära, et teda linna ei lasta! Sina oled ju tema isa, sinu tahtmine käib tema omast üle. Ütle herrale kohe, et ta poissi ära ei lase, ennem paned ta wastase hundi soldatiks.”

Mait laskis ka selle maru enesest wagusalt üle käia. Tal oli ju weel rohkem raha taskus, kui muud nõuud ei aidanud! Hea meelega oleks ta oma weski terwe müügihinna wanematele andnud lepituseks ja tasuks tema äramineku eest, aga ta ei teadnud weel, kui suured kulud teda linnas ootawad, kas meister õpiraha ei nõua, kui palju selle eest maksta on, et teda wallast wälja elama lubatakse, jne. Esiotsa katsus ta aga wäikese hädawalega õnne.

„Nüüd ei ole enam midagi parata,” ütles ta. „R. parun ise paneb mu meistri juure, see on tema enese soow, ja kui niisuke mees midagi soowib, siis ei aita teie wastapanek midagi. Meie herra kuulab ennem oma sugulase, kui teie sõna.”

Seda ei wõinud wanemad salata.

Ka weel teisel wiisil oskas Mait nende wastupanekut paenutada. Ta kobistas nende uhkusetundmust ja äratas neis tululootusi. Nad mõelgu ometi järele, et see neile kahjuks ei wõiks olla, kui neil linnas „meistrimees” pojaks on, kes Saksa keelt räägib ja head raha teenib. Ta tahta neid ikka meeles pidada ja neid kitsikusepäewadel hea meelega aidata.

Ka see ei jäänud mõjuta. Wiimaks jõutigi lepingule. Wanemad lasksiwad endid ta seeläbi trööstida, et Juku juba asjaajajaks hakkas wenima ja Anni tagajärele ka.

Järgmisel päewal läks Mait tähtsa kirjaga herra juurde. Kiri loeti kaks korda hoolega läbi – nii tähtjas näis ta sisu ka herra meelest olewat. Lugedes waatas saks wahel üle paberi ääre noore teomehe poole, ja mitte just sõbraliku pilguga.

„Poiss, sa oled poole aruga,” ütles ta wiimaks.

See oli kõik. Mait arwas heaks, waikida.

Siis pisteti kiri laua-sahtlisse ja saks küsis nähwakalt:

„Sa palud minu käest siis luba, wallast wälja elama minna?”

„Palun küll auulikku herrat.”

„Ma tahan sinu palwe edasi anda. Sulle saab teada antud, kui lubakiri walmis.” —

Mait, kes niisuguseid asju ei tundnud, hakkas teadaandmist juba järgmistel päewadel ootama. Ta sai aga tubliste petta. Nädal nädala järele läks mööda – ei midagi! Nädalatest saiwad kuud. Näis, kui oleks terwe asi unustatud. Walutawa südamega küsis Mait talitaja ja kohtumeeste käest nõuu. Need ei teadnud mingit otsust anda. Herra käest järel pärima minna, seda arwas Mait kardetawaks; herra ei sallinud tülitamist, see oleks ehk asja rikkunud. Nii ootas ta rahutumalt edasi ja trööstis ennast ainult seega, et saks ju saksa soowi ometi täitmata ei wõi jätta.

Maidu palwe käis aga waheajal korrapäralist käiku. Et see talupoja palwe oli, siis oli käik aeglane. Mõisniku käest läks ta kihelkonna-kohtusse, kihelkonna-kohtust „landstoa” peale, landstoa pealt rüütelkonna nõuukogu kätte. Nõuukogu pidas koosolekuid, millal seda heaks arwas, ja pani Maidu palwe päewakorrale, mil juhtus. Otsus läks rüütelkonna peamehe kätte, kellel mitu aega tähtsamaid asju toimetada oli, kui säärast palwet edasi saata. Wiimaks jõudis ametlik sisseanne kubermangu-walitsusesse. Wõi sealgi tööst ja toimetustest puudust oli! Mõne nädala puhkas asi seal. Alles kewadel, aprilli-kuus, sai Mait kihelkonna-kohtu läbi lubakirja, mille eest tal 90 kopikat tempelmaksu oli maksta.

Ametlikus tunnistuses kirjutati Saksa keeles ja paberi peal, mida suur kroonu-kull wesiwärwides ja kubermangu-walitsuse petsat ehtisiwad, et Mait Luts oma palwe peale „maakohustusest” nüüd wabastatud olewat.

Ometi wiimaks!

Poisi rõem oli nii suur, et ta paberile peaaegu suud pidi andma.

„Ta on siiski hea mees!” kordas ta oma endist sõna parun Riesenthali kohta, ja tõotas teda ikka tänulikult meeles pidada…

Warsti lahkus Mait isamajast.

Linna-teekonna wõttis ta jala ette. Isa hobused oliwad kewadesest raskest tööst ja toidu puudusel liig wäsinud. Maidul aga noored jalad all. Wend Juku, tema nüüdne järeltulija teopoisi-ametis, ja õde Anni, wäike haiglane tütarlaps, saatsiwad teda lähema kinguni. Sealt waatas Mait weel kord küla ja isamaja poole tagasi – ta ees seisis pildike nutwat talupoja-wiletsust – , siis sammus ta ruttu edasi – tundmata tulewikule wastu. Ta noores südames wõitles lahkumise-haledus wabaduse-lõbu ja naeratawate tulewiku-lootustega…

Õhtune päike kuldas weel merepinda Tallinna lahes, kui Mait Luts Lasnamäele jõudis. Alt orust kerkisiwad linna sihwakad kiriku-tornid, hallid tornidega kindlusemüürid, noore rohelisega kaetud matsakad wallid ja kirju majaderäga üles – Toompea kõrgilt kaljurahnu otsas, alumine linn nagu kumardades ja küürutades tema jalge ees. Mait oli paar korda ennemine Tallinnas käinud ja neist käikudest ikka suurt lõbu tundnud; linn oma kihawa eluga, oma suurte majadega ja toredate kauplustega oli teda alati nõidusliselt ligi tõmmanud. Nüüd aga, kus talle wõimalikuks tehtud, siia elama jääda, täitis ta põue tuksuw rõemuärewus. Ruttu sammus ta mäest alla, suhkruwabrikust mööda, mööda mere-äärt, mille walget liiwa mühawad laened niisutasiwad, Kadrintali poole edasi. Kena puiestik oli weel raagus: ainult siit ja sealt, tumedate tüwede wahelt, paistsiwad nooremad leht-puud ja põesad kõige õrnemas lehe-ehtes peaaegu walgendades wälja.

Laia ja õiget Narwa maanteed mööda Wiru wärawa poole kõndides, mõtles Mait weel kord oma plaanid üle. Oma hoolsa kuulamise tõttu oli ta juba maal paari tislermeistri nimed teada saanud. Neid tahtis ta kõige pealt üles otsida. Enne aga oli waja korterit wõtta, kuhu ta pampu, mis ta seljas kandis – seal oli ta terwe warandus sees – maha wõiks panna, nägu ja jalgu puhastada ning paremaid riideid ümber panna. Sest juba selsamal õhtul tahtis ta teatud meistrid üles otsida. Ta walis omale korteriks ühe „sõbrahoowi” „Slabodkas”, kus ta kord isaga peatanud ja hobust söötnud. Tunni ajaga oli ta ennast teetolmust puhastanud, tuliuue kuue selga tõmmanud ning natuke keha kinnitanud. Siis wälja õnne katsuma!

Auukartusega lähenes ta üle Wene turu Wiru wärawale. Paremal ja pahemal pool wägewad kindluse-wallid laiade sügawate kraawidega, mille põhjas paksu kõntsaga kaetud wesi rohendas: wallide peal pikad mustad suurtükid, mille tumedad suud ähwardawalt awauduste wahelt wälja sihtisiwad. Siin ja seal wahisoldatid, tikkudega püssid seljas. Wallide tagant ja kõrwalt kerkisiwad wanad kesk-aegsed kaitsemüürid üks ümarikkude tornide, laskmise-aukude ja rõdudega. Siis tuli raske, wõlwitud wäraw, mis, kui wankrid läbi sõitsiwad, tumedalt kõmises.