Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - Eduard Vilde

„Poiss, mis sa wahid siin?” käis korraga Maidu selja tagant näpsakas hüüe.

Kui ta ümber waatas, seisis tema ees umbes ta enese wanadune, pika, saleda kaswuga poiss, kelle peenike ülikond, helewalge krae ja õrn, päewatamata nägu külapoissi kahewahele ei jätnud, et tal mõne mõisa noorherra wõi noorisandaga tegemist on.

Mait teretas.

„Woatan, kust uksest mõisa sisse tohiksin minna,” kostis ta auupaklikult.

„Kelle juure tahad minna?”

„Paruni herra juure.”

„Mis sa paruni herrast tahad?”

„Oli natuke asja.”

„Mis asi see on?”

„Seda ma ei wõi teistele öelda.”

„Soo!” Peenike noormees astus ligemale ja waatas wõerale külapoisile uudishimulikult näosse. „Miks sa ei wõi seda teistele öelda? On see mõni sala-asi?”

„Ja.”

„Aga mina olen noorherra, paruni herra poeg – mulle wõid ikka öelda.”

„Ei wõi.”

Noormees, kes ennast paruni herra pojaks tunnistanud, ajas silmad suureks. Ta uudishimu muutus imestuseks.

„Sa ei wõi? …Kes sa siis oled?”

„Mait Luts.”

„Kas meie wallast?”

„Ei.”

„Kust siis?”

„X. wallast.”

„Kus see on?”

Mait nimetas Harju-Jaani kihelkonda.

„Aa, ma tean,” ütles noor parun. „See on ju wäga kaugel! … Kes sind siia saatis?”

„Ei keegi. Ma tulin ise.”

„Ja sa ei ütle mulle, mis asja pärast?”

„Ei.”

„Aga mina käsin sind öelda, ja kui mina käsin, siis sa pead ütlema!”

„Ei ma ütle.”

Noor parun wangutas kaswawa ärewusega lühikest hõbenupuga koerapiitsa, mida ta käes hoidis. Ta näis aru pidawat, mis selle wastase talujörnikuga peale hakata, kes saksa käsule julgeb wastu panna. Kuna ta pikka, tugewat poissi, kelle jumekas, ühtlane nägu ta tähelpanemist äratas, pealaest jalatallani wihase pilguga mõetis, jäi ta silm korraga kompsu peale peatama, mida Mait kaenla all kandis ja nagu warjata püüdis.

,,Mis sul seal koti sees on?”

„Ei midagi.”

„Kuidas – ei midagi? Seal on ju üsna suur asi sees!”

„Aga mitte noorherrale.”

„Kellele siis?”

„Paruni herrale.”

„Näita siia!”

„Ei näita.”

„Sa ei näita?”

„Ei näita.”

Kauemine ei suutnud noor saks ennast talitseda. Ta koerapiits wihises läbi õhu ja käis poisile plaksti pähe. Siis asus ta räpakalt Maidu kompsust kinni. Lühikene rabelemine tekkis. Warsti lendas aga noor parun tuigerdades tagasi ja pidi peaaegu selili kibuwitsa-põesasse kukkuma. Ta oli Maidu tugewat teomehe-kätt tunda saanud…

Minut aega seisiwad mõlemad wastased tummalt üksteise ees. Kaks paari wihast kiirgawaid silmi imesiwad endid üksteise sisse, kaks wõitlejat uurisiwad üksteise kangust, kuulutasiwad üksteisele algawat waenu ette… Mait teadis, kellega tal tegemist oli, kelle koerapiits talle näosse löönud, kelle wägiwaldne käsi ta kallisse warandusesse püüdund puutuda. See oli ta wend, ta suurtsugu wend, noormees, kelle soontes seesama weri woolas, mis temagi omades. – Noor parun aga nägi ainult hulljulget, kangekaelset, häbemata talupoega oma ees, kes saksale wastu julges hakata, kes saksa wastu kättki usaldanud tõsta! Tohtis saks sellega leppida? Wõis ta niisuguse kuritöö karistamata jätta?

Silmapilk näis noor parun aru pidawat, kas uueste tugewa ja wapra wastase kallale karata, wõi omale enne abi kutsuda; siis pistis ta kaks sõrme suhu ja wilistas waljuste. Talle wastati kohe: puiestiku poolt kuuldus suure koera madal haukumine. Siis kahisesiwad põesad, ja määratumate hüpetega lähenes wäikese wasika suurune wesi-hall, kärbitud kõrwadega Daani dogge-koer. Ta kargas esmalt haukudes oma noore peremehe najale püsti; see tõukas ta aga tagasi, ja nüüd nägi ta puu all seiswat wõerast külapoissi, kelle otsa ta lahtistel lõugadel oma weidrate, walge portsellani karwa silmadega wahtima jäi.

„Poiss, kas näitad nüüd, mis sul kompsus on wõi mitte?” hüüdis noorherra kähisewa healega.

„Ei näita.”

„Siis ässitan koera su kallale!”

„Ärge ässitage – ma löön koera!” hoiatas Mait ja asus tugewamine oma jämeda reisikepi ümbert kinni.

„Sultan, wõta!” karjus noor parun Saksa keeli.

Möirgawa haukumisega kargas suur koer wõera poisi peale. Lähemal pilgul pidi ta tema kõris kinni olema. Kuid wälgukiirusel oli Mait kompsu kaenla alt maha pannud ja puu taha wilksatanud. Koer hüppas esimese hooga wasta puutüwi ja prõntsatas tagasi. Wihase, hulguwa haukumisega tikkus ta aga uueste kawala wastase kallale. Seal wingus Maidu malakas ja langes raske hoobiga koerale otsekohe selga. Waene Sultan käis korraks kukertuuti ja taganes siis ruttu, walu pärast kaeblikult kilgates.

Wastase kerge wõit pani aga noorherra wiha alles leegitsema.

„Kuda sina lurjus minu koera tohid lüüa!” karjus ta wahutades. „Oota, ma tahan sind õpetada!”

Ta hüüdis koera tagasi, ja teda uueste poisi peale ässitades, tikkus ta nüüd ka ise tema kallale. Kuna Sultan Maidu hõlma külge asus ja selle lõhki kiskus, hakkas noor parun poisi rinnust kinni, enne kui Mait ennast sai kaitsta.

„Noorherra, jätke mind rahule,” ähkis Mait, „muidu teen teile haiget.”

Aga ka seda hoiatust ei pannud noor saks tähele. Oma wihas ei tundnud ta enam iseennast. Kuna ta waljuste koera taga ässitas, kes hambad juba korraks wastase reide löönud, hakkas ta ise mõlema käega Maidu kõrist kinni ja püüdis teda maha kiskuda.

Nüüd lõppes aga ka külapoisi wiimane kannatus ja iga auukartas saksa wastu. Temale kiputi siin ju otse elu kallale! Wihane kugistamine tungis tal kurgust, õhk lõi punaseks ta silmade ees. Ta laskis malga kukkuda, ja koerale jalaga pimesi wastu raiudes, wabastas ta oma kaela noore paruni küüntest ning lõi talle enesele nüüd oma tugewad töökäed kõri ümber. Siis surus ta tema kõige jõuuga oma ette käpili maha ja pani talle põlwe kukla peale.

Sel silmapilgul kargas aga koer Maidule tagast selga. Ruttu kahmas Mait wembla maast ja pööras teise waenlase poole. Selga puutüwe wastu toetades, laskis ta malga läbi õhu sadada; iga teine hoop käis wihasele loomale pihta. Koer taganes hulgudes, tikkus aga waluwihal ikka uueste waenlase peale. Ühtlasi oli noor parun Riesenthal jälle jalale hüpanud, et wõitlust haawatud häbi pärast seda wihasemalt edasi pidada. Wististe oleks Mait kahele tugewale waenlasea wiimaks alla jäänud, kui mitte lahingile muul wiisil lõpp poleks tulnud.

Noor parun ja tema koer oliwad just uueste külapoisi külge asunud, kui wali, põrisew meheheal pool kohkunult, pool pahaselt wõitlejate ähkimise ja Sultani õela urisemise sekka kajas:

„Gotthard, mis see tähendab? Mis siin sünnib?”

Sedamaid laskis noor parun wastase küllest lahti. „Sultan, siia!” käskis seesama heal, ja ka koer kuulas sõna, ehk küll wastumeelselt urisedes ja wõidurikkale wastasele hambaid näidates.

Keset lahingipaika seisis käskiwalt umbes wiiekümneaastane kõrge kaswuga ja tugewa kehaga herra. Ta lihaw, priske punaga kaetud nägu, mille mõlemat põske neerukujuliselt hall habe ehtis, awaldas elawat wõerastust. Küsiwalt käis ta uhke, iseteadlik pilk wõera külapoisi pealt noore paruni ja selle pealt wihase koera peale, kes, oma peksetud keha lakkudes, wana herra jalge ette maha oli heitnud.

„Gotthard, mis siin oli?” kordas wiimane oma Saksa keeli küsimust, kus juures ta nooremehe surnukahwatut nägu ja tema paljast, sassi aetud pead waatles. „Ma nägin sind selle poisiga kaklewat. Mispärast? Mis ta tegi? Kes ta on?”

„Ta oli minu wastu häbemata,” litsus poiss hammaste wahelt, kuna ta rind lõõtsutades tõusis ja wajus.

„Mil wiisil?”

„Ta ei andnud mulle mu küsimiste peale wastust; ta lõi minu koera …”

„Soo! Ja kes ta on? Mis ta siit tahab? Kuidas sattus ta siia mõisa puiestikku?”

„Seda küsi ta enese käest, papa! Ega tea, kas ta sullegi tahab wastata. Näib wäga kahtlane isik olewat. Wast mõni waras. Tal on komps kaasas, mida ta näidata ei taha.”

Parun Adalbert won Riesenthal pööras wõera poisi poole.

See seisis, wõitluseärewusest wärisedes, puu najal. Ta oli juba mahti leidnud, oma komps jälle kaenlasse wõtta. Ta haljaste nööpidega sinine kuub ja sedasama karwa kintspüksid oliwad paarist kohast lõhki kistud ning käsi, mis kompsu hoidis, jooksis werd. Nagu noorel parunil, nii oli ka temal peakate wõitlusepalawuses maha kukkunud. Nii seisiwad nad mõlemad palja peaga ja sassis juukstega wana paruni ees.

Wiimase silm lendas tunnistades poisi sirge, tugewa kogu, ta terase, jumeka näo üle. Siis astus ta nagu uudishimulikult sammu ligemale.

„Mis su nimi on?”

„Mait Luts.”

„Mis sa siit otsid?”

„Tahtsin paruni Herraga kokku soada.”

„Mis asja pärast?”

„Seda wõin paruni herrale üksi nelja silma all öelda.”

„Nelja silma all? Soo!” Parun ajas silmad suureks. „Mis salaasja sul siis minule on jutustada?”

„Oli midagi.”

„Mis sa seal kaenlas kannad?”

„Tahtsin seda parunile nelja silma all näidata.”

„Nelja silma all! Kõik nelja silma all!” hüüdis mõisnik ja näis kahewahel olewat, kas kentsaka poisi üle naerda wõi wilistada. Jälle silmitses ta teda uuriwalt, jälle nihkus ta temale ligemale.

„See noorherra siin on minu poeg,” ütles ta siis. „Sa wõid tema kuuldes julgeste rääkida.”

„Ei wõi.”

„Näed nüüd isegi, papa, kui häbemata see jõmsikas on!” hüüdis noor parun, kes oma ärewusest juba toibuma hakkas, Saksa keeli wahele. „Just niisama wastas ta ka minule kõigi küsimuste peale. Ja kui ma teda tahtsin karistada, lõi ta mind wastu.”

„Lõi sind wastu?”

„Ja, ning mitte üks kord,” ässitas Gotthard. „Ja koera peksis ta otse häbemata kombel.”

Parun kortsutas kulmu. Ta heal läks karedaks.

„Kuule poiss,” pööras ta Maidu poole. „Sa oled noorherrat sa tema koera löönud! Kudas sa seda tohtisid?”

„Noorherra peksis mind ja ässitas koera minu kallale.”

„Ükskõik, sa ei tohi saksa ega saksa koera lüüa!”

„Koer pidi mu lõhki kiskuma… Ma olen werine…”

Wana saksa silm libises poisi werisest käest ja lõhkistest riietest üle ning jäi ta reie peale seisatama, kust püksid haawast imbiwa were läbi ka punaseks lõiwad.

„See olgu sulle õpetuseks,” ütles ta sugu wähema walidusega. „Muidu oleksin sind talli lasknud wiia, kus hea nahatäie oleksid saanud. Noorherra trahwis sind ju ka süü pärast. Sa ei tahtnud temale wastata. Ja nüüd ei wasta sa mulle ka mitte.”

„Ma wastan paruni herrale hea meelega, aga mitte siin.”

„Kuule poiss, kui ma sulle ütlen, sa pead wastama, siis pead sa wastama, ka siin. Ja kui ma sulle ütlen, sa pead näitama, mis sul kaenla all on, siis pead seda näitama, ükskõik, kus kohas ja kelle nähes. Kas aru saad?”

Nüüd lõi Mait oma suured, tumesinised silmad laialt ja paluwalt saksa otsa. Sellest hingelisest pilgust, poisi kahwatanud näost, ta kutsuwast suust, ta terwest olekust paistis midagi wälja, mis inimese kohta, kellel süda rinnus, mõjumata ei wõinud jääda. Sellel poisil pidi midagi südame peal olema, midagi, mida ta suureks, tähtsaks, pühaks peab, mida ta igaühele ilmutada ei suuda, mis ta suud nii kindlaste sulub, et ta oma asja warjamise eest hädaohtlikku wõitlustki ei karda…

Parun Riesenthal näis midagi sellesarnast poisi näost lugewat. Ta jäi korraga mõttesse. Waljud, kõrgid kortsud ta silmade ümber pehmenesiwad. Läbitungiwalt wiibis ta pilk Maidu näo peal. Siis waatas ta äkitselt, nagu oleks tal mingi mõttesäde hingest läbi lennanud, laial silmal oma poja peale ja selle pealt jälle wõera talupoisi otsa,

„Mis su nimi on?” küsis ta tüki aja pärast järsult.

„Mait Luts.”

„Õige, seda sa ütlesid juba… Kust wallast oled?”

„X. wallast,”

„Mis! X. wallast? Sina oled X. wallast, Harjumaalt?”

„Ja, Harju-Jaani kihelkonnast.”

Parun ajas pea õieli; ta nägu awaldas suurt imestust.

„Nii kaugelt tuled minu juurde!”

„Ja, paruni herra.”

Adalbert won Riesenthal waatas nagu otsides maha, siis pööras ta kanna pealt ringi, ja mõisa poole minekut tehes, ütles ta külapoisile lühidelt:

„Tule minu järele!”

„Kas mina wõin kaasa tulla?” küsis Gotthard.

„Ei” —

Komps ühes käes, kaabu teises – kepi jättis ta maha – nii päterdas Mait waljuste tuksuwal südamel parunile järele, kes pikkade sammudega mõisamaja poole tõttas ja selle otsmisest uksest sisse astus. Silmapilk hiljem oliwad mõlemad kõrges, tõsises ruumis, mille mööblid ja tarberiistad tunnistasiwad, et see mõisaherra töötuba ja kontor on.

Parun Riesenthal wiskas oma niiske wiltkübara nagi otsa, wõttis kirjutuslaua ees suure nahkse leentooli peal istet ja jäi küsiwalt imeliku külalise peale wahtima.

See seisis alandlikult ukse kõrwal nurgas. Kompsu pahema käega wastu rinda hoides, püüdis ta werist paremat kätt selja taha peita. Ta näis herra küsimusi wõi käskusid ootawat. Tungiwa põnewusega, nagu soldat ülemasa otsa wahib, wiibis ta silm paruni priske, kõrgi näo peal. Wõi silmitses Mait oma isa, oma õiget isa, keda ta esimest korda elus nägi, nii uuriwalt, nii põnewalt? Tahtis ta tema näost oma saatust wälja mõistatada, mille üle siin sel silmapilgul otsust pidi tehtama? Püüdis ta selle mehe südamesse pilku heita, et teada saada, kas see hea wõi kuri on, kas seal isa-tundmusi peitub, kas seal „risti-inimese weri” woolab?

„Tule ligemale! – Sa tead ometi, kes ma olen?”

„Ja.”

„Kes siis?”

„R. mõisa parun.”

„Ja nüüd räägi, mis sa minust soowid.”

Parun kõneles järsult, käskiwalt, aga mitte ilma lahkuseta. See kare toon näis tal enam harjunud wiisiks olewat. Ta silm waatas ennem julgustawalt, kui kurjustawalt wõi ähwardawalt poisi peale.

Maidu ärewus näis aga weel nii suur olewat, et ta sõnadega hästi järjele ei saanud. Wõi pidas ta terane pea aru, kuda kõige targemalt ja mõjuwamalt peale hakata? Ta pani kompsu põrandale oma jalgade kõrwale maha, lükkas juukseid tagasi, kohendas oma lõhkist kuube ja heitis kohkunud pilgu oma üleni mudaste jalgade peale, millega ta saksa-toa puhtal põrandal seisis. Siis astus ta, nagu hoogu wõttes, sammu saksa ligemale,

„Ma tulin suure palwega paruni herra jutule,” algas ta sel tõsisel wana inimese toonil, mille terasemad külalapsed nii waratselt ära õpiwad. „Ma oskan puust kõiksugu asju wälja leigata, teen seda tööd juba lapsest saadik, ja mul oleks tuline himu olema meistri juure õppima minna. Aga wõi saksad talupoega linna lasewad! Neil tööinimesi tarwis. Käisin küll oma herra palwel, nurusin, mis wõisin, palusin, kuda oskasin – ei lubatud. Mõtlesin: mis nüüd heaks nõuuks wõtta? Himu suur – annaks kas wõi poole elu ära…”

,,Ja siis tulid minu juure?” küsis parun Riesenthal, kes teraselt kuulatanud.

,,Jah.”

„Miks siis? Kust sa mind tundsid?”

„Seda reagin paruni herrale warsti. Enne näitan paruni herrale oma proowitööd, mis kaasa tõin. Paruni herra wõiwad siis ise näha, kas ma midagi oskan ja kas ma meistri poisiks ka kõlban.”

Ning wäledaste nabis poiss, haawatud käest hoolimata, põrandal olewa kompsu lahti ja tõi sealt oma tuuleweski nähtawale, mille ta ettewaatlikult saksa ette laua peale seadis. Ta läikiwad silmad näisiwad ütlewat: Waata nüüd, ja ütle siis weel, et ma meistripoisiks ei kõlba!