Pildid isamaa sündinud asjust - Jakob Hurt

Niisugune paawst ei wõinud tuttawaks saanud Liiwimaad ja lõikust temas kiriku aitade täitmiseks silmast kautada. Liiwlased oliwad kerge Kristuse ikke ära põlanud ja maha heitnud ja ei annud rahu würstile rahus maad, nad pidiwad nüüd mõõga teraga kirikule allaheitlikuks tehtama. Nii arwas Innotsentsius III. Jala päält laskis tema Saksamaal kõigis paigus kuulutata, wõitlemine paganate wasta Liiwimaal olewat niisama hää kui ristisõidud Palestiina maale, Jumala auuks, kiriku kaswatamiseks ja wõitlejate pattude andeks andmiseks. Nüüd käänasiwad kõik, kell ristisõit hommiku maale pitkaline ja waewaline ehk raha puuduse ja ihu nõrkuse pärast wõimata näitas olewat, omad mõtted ja jalad Liiwimaa poole, kus Kristuse asemiku tunnistuse järele ka pattude koormat wõis maha weeretada.

Aastal 1199 kogus suur hulk ristisõitjaid põhjapoolsel Saksamaal kokku, kes walmid oliwad Liiwimaale purjetama. Albert, – ette juba Liiwimaa piiskopiks ära nimetatud, et ta küll Liiwimaad weel näinudki ei olnud, aga ses kindlas lootuses ja usus, et ta piiskopi tooli siin maal ka üles saab seadma ja tema päält walitsema, waimu poolest oma suure peremehe ja isanda Innotsentsiuse sarnane ja tema osaw ja ustaw sulane – , astus ristisõitjate päämeheks. Kewade 1200 mindi teele. Kahekümne kolme laewaga ja Püha Maarja lipu all purjetas Albert Wäina jõe suhu. Ühes käes Kristuse kuju tõises mõõk, alustas ta Liiwimaal oma tööd terawaste ja selgeste ära arwatud plaani järele. Uus maa, mis ära tuli wõita, pidi Püha Maarjale pühitsetud olema ja Maarjamaaks kutsutama. Nii kui Palestiina Jumala Poja maa oli, nii pidi Liiwimaa Jumala Ema maaks saama. Kõik õnne ja õnnistust, mis katoliku kirik püha haua rändajatele Poja maale tõutada wõis, lubati nüüd ka Ema maale risti tähe all tulijatele osake.

Alberti esimene hool oli, enesele ja oma abimeestele kindlat asupaika muretseda, kus ta kartuseta elada wõis ja kust Sakslaste walitsus ja ristiusk Liiwi, Eesti ja Kuura maale pidi wälja lagunema. Seks põhjandas ta Wäina jõe kaldal linna aastal 1201 ja nimetas teda Riia linnaks. Tõiseks tundis ta ära, et aastased ristisõitjad Saksamaalt mitte täielised ehitajad tema uue piiskopliku walitsuse koa kallal ei olnud; nad läksiwad aasta pärast, kui oma ristisõidu hinge õndsuseks oliwad lõpetanud, jälle Saksamaale tagasi. Temal pidi jäädaw sõawägi abiks ja toeks olema. Seks asutas ta aastal 1202 rüütliteseltsi, kes Maarjamaad ära pidiwad wõitma ja kaitsma ja piiskopi sõna kuulma. Neid rüütlid nimetas ta Kristuse sõateenistuse wendadeks. Niisugusid rüütlite seltsisid oli sell ajal ristiusu lautamiseks ja ristirahwa kaitsmiseks mitmel maal asutatud ja nimetati neid ka „rüütlite ordudeks”. „Ordo” on Ladinakeele sõna ja tähendab üht iseäralist „seltsi” ehk „seisust”. Alberti „Kristuse sõateenistuse wennad” kandsiwad seisuse ja seltsi täheks walgid mantlid, kelle pääle punane rist ja mõõk oliwad tikitud. Mõõga tähe pärast kutsuti neid ka Mõõga wennasteks ja nende seltsi Mõõga wennaste ordoks.

Iga mõõgawend pidi ordo liikmeks astudes wandega lubama, kolm tõutust rikkumata pidada, nimelt: karskeks ehk naeseta jääda, sõnakuullik olla ja paganate wasta wõidelda. Seltsi päämeest nimetati ordumeistriks ja esimene ordomeister meie maal oli Winno. Mõõga wennaste ordo liikmed oliwad kolmesugused, pärisrüütlid, kelle pääasi sõdimine oli, waimulikud wennad, kes kiriku tallitust toimetasiwad ja haigid rawitsesiwad, wiimseks teenijad wennad, kes maja tarwituste eest muretsesiwad ja ka käsitööd tegiwad, aga kõigist rüütlite õigustest osalised ei olnud. Ordo sisu ja üdi oliwad päris rüütlid, kes Püha Maarja lipu ja ordomeistri eestwõtmise all kõige raskemad ordo tööd, see on, kõik taplused toimetasiwad.

Paawst Innotsentsius kinnitas kõik Alberti asutused Liiwimaal, nõnda ka tema rüütlite ordo. Albert korjas oma ordo ristisõitjatest kokku. Et ristisõidu tuli ära ei kustuks, waid kui wõimalik kaswaks, purjetas hoolas piiskop ise iga sügise Saksamaale ja tuli kewade uue inimeste hulgaga tagasi, keda tema sõnakad jutlused risti tähte wõtma oliwad kihutanud. Nende seast täitis ta ka puudused, mis ordo rüütlite ridades lahingid paganate wasta sünnitasiwad. Osast üks iseäraline sõnakuulmise waim, mis sell ajal lausumata paawsti käskusid täitis, osast selle aja imeline himu, wõõra maa sõa tegudest osa wõtta, osast lootus, „häbita auu ja wara enesele korjata,” tegi ordo liikmetel ordosse astumise ja jäämise, niisamati ka tema kohuste täitmise kergeks.

Kolmkümmend aastat on Albert oma ordoga siin maal tööd teinud ja ta nägi wiimati oma elu igatsemise täidetud:

Liiwi- ja Eestimaa oliwad ristiusule ja Sakslaste walitsusele ära wõidetud, kui ta aastal 1229 siit ilmast lahkus. Kõik tema kolmkümmend ammeti aastat, aastast 1199 kunni 1229, on täis sõa kära ja werist waenu, nii et teda ka õigusega „apostliks sõamundris” ja piiskopiks raudriides” on nimetatud.

Kaheksa aastat, aastast 1200 kuuni 1208, wältas wõitlemine Liiwlastega, kes tänapäewasest Pernumaast saadik mere äärt mööda kunni Kuuramaani elasiwad ja keele, eluwiiside ja waimu poolest Eestlaste sugulased oliwad. Wapraste paniwad Liiwlased ordo rüütlitele wasta, aga wiimati lõppes nende jõud otsa ja ära wäsitatud ja wintsutatud lasksiwad nemad ennast rahulikult ristida ja wõtsiwad preestrid ja Saksa walitsejad eneste keskesse wasta.

Kergeste ja were walamata saiwad Sakslaste ja ristiusu alamateks Lätlased, kes Liiwlastest hommiku ja ida pool elasiwad. Lätirahwas, oma loomu poolest tasasem, pehmem ja nõdrem, pidi enne Sakslaste tulemist kõigilt poolt oma naabritelt palju kannatama. Põhja poolt pigistasiwad neid Eestlased, õhtu poolt Liiwlased, lõuna poolt Leedurahwas ja hommiku poolt Wenelased. Sakslastelt lootsiwad nemad abi ja kaitsmist kangema naabrite wasta ja nad wõtsiwad neid ja nende preestrid rõõmuga wasta. Läti Hindrik, ise preester, kes nende seas elas, neid õpetas ja juhatas ja sest oma iseäralise nime „Läti Hindrik” on saanud, kirjutab omas ajaraamatus nõnda: „Lätlased oliwad enne usu wastawõtmist alatumad ja ärapõlatud ja pidiwad palju liiga Liiwlastelt ja Eestlastelt kannatama. Sellepärast rõõmustasiwad nemad preestrite tulemisest, sest et nad pärast ristimist kõik ühesugust õigust ja ühesugust rahu maitsema arwasiwad saada”. Aastal 1208 oli preester Alobrand mõne tõisega asjata Ugaunia maakonnas Eestlaste juures käinud, aga tagasi tulles kuulutas tema Lätlaste seas Astijärwe ligi Jumala sõna ristimise wasta wõtmiseks. „Lätlased – kirjutab Hindrik edasi – rõõmustasiwad preestri tulemisest, sest et nad Leedurahwalt sagedaste riisutud, Liiwlastelt alati rõhutud oliwad; ja lootes, et Sakslaste läbi neile kergitamist ja kaitsmist saaks tulema, wõtsiwad nemad rõõmuga Jumala sõna wasta. Siiski heitsiwad nemad enne liisku ja otsisiwad oma Jumalate käest nõuu, kas nad Wenelastelt Pihkwast, kes Greeka usku on, wõi Roomausulistelt ja Sakslastelt ristimist pidiwad wasta wõtma. Ja liisk langes Roomausuliste poole ja Lätlasi arwati Liiwimaa kirikuga Riiglaste omaks. Ja Alobrand ristis mõned külad ja läks Riiga tagasi ja kuulutas kõik piiskopile. Aga piiskop, täis rõõmu ja ikka himuline kiriku eest muretseda, läkitas Hindriku, oma koolitatud nooremehe, kui ta püha ammetisse ära oli õnnistatud, seesama Alobrandiga senna tagasi; ja kui nad ristimise neil rajadel oliwad lõpetanud, läks Alobrand tagasi. Aga tõine preester, kui kirik üles oli ehitatud ja tema hoole autud, ei wäsinud ära senna nende juure elama jäädes ja neile mitmesuguse häda ja waewa all tulewase elu õndsust õpetates.” Ja see tõine Preester ei ole muu keegi, kui meie tuttaw preester Hindrik, keda lühidelt Läti Hindrikuks nimetame. Kas Hindrik ka oma sündimise poolest Lätlane oli, nagu mõned arwawad, on wäga kahewaheline asi.

Et Lätlased nii hõlpsaste Sakslasi ja nende ristimist wasta oliwad wõtnud, siis oli neil ka esiotsa kergem lugu, kui tubliste wasta panijail Liiwlastel. Liiwlaste kogu, muidugi arwu järele wähem kui Lätlastel ja Eestlastel, sulas osast ordo rüütlite mõõga tera all kokku, osast saiwad nemad Lätlaste sekka ja Lätlased jälle Liiwimaale elama asutatud. Nõnda kadusiwad Liiwlased ja nende keel Lätlaste hulka ära. Kus wanast Liiwlased elasiwad, sääl leiame nüüd Lätlasi, kuid Kuuramaa põhjapoolsel mere rannal Saaremaad wasta on weel pisukene hulk, kaks ehk kolm tuhat hinge, järele jäänud, kes muidki oma wana isaisade Liiwikeelt räägiwad, et küll kõik ka Lätikeelt mõistawad. Nii wisa on ühe rahwa elu.

Kolmas pilt.

Eestlaste kuuetõistkümne aastane sõda 1208-1224

Isamaa ilu hoieldes,Wõõraste wasta wõideldesWarisesid waprad wallad,Kolletasid kihelkonnadMuistse põlwe mulla alla.Nende piina 'pigistused,Nende waewa wäsimused,Muistsed kallid mälestusedKostku meile kustumata.

Kõige raskem, pitkalisem ja werisem oli rüütlitel Eestlaste ja nende maa ärawõitmine. Kuustõistkümmend aastat, aastast 1208 kuuni 1224, sõditi tulise wiha ja kõige jõuuga pääletulijate ja wastapanijate poolt. Eestlaste palaw ja kustutamata wabaduse armastus, nende murdmata meele kindlus ja julge wahwus, tõiselt poolt niisuguse päämehe kihutamine ja juhatamme, kui piiskop Albert oli, kes millalgi ega mingisugusest ettewõtmisest tagasi ei kohkunud, on selle suure sõapildi weripunaseks ja ülihirmsaks wärwinud, aga ka unustamata wapruse tegudega täitnud.

Mis selle werise waidlemise weel wihasemaks ja rüüstamise koledamaks tegi, oli see, et Sakslastega ühes ka Liiwlased ja iseäranis hää meelega Lätlased Eestlasi maha murdma tõttasiwad.

Kõik wana wiha ja waenu, mis nimelt Lätlased Eestlastelt enne seda aega oliwad kannatanud, tahtsiwad nemad nüüd kuhjaga tasuda. Ja nii palju kui wõimalik oli, on nemad seda ka Sakslaste abiga ja nende warjul täie mõõduga teinud.

Esimene Eestlaste kokkupuutumine Sakslastega, mis mitte sõbralik ei olnud, sündis mere pääl Saarlastega. Aga suuremat sõda sest weel ei tulnud. See algas weel aastal 1208 kuiwal maal ja nimelt Ugaunia maakonnas.

Lugijal saab alles meeles olema, et Eestlased mõni hää aasta tagasi Sakslaste kaubawoorid. mis wankritega Wäina jõe kaldalt Pihkwa poole läksiwad, ära oliwad riisunud ja sellega Sakslastele enam kui tuhande marga eest kahju teinud. Nimetatud aastal 1208 saadeti preester Alobrand mõne tõisega Ugauniasse, riisutud wara tagasi nõudma. „Aga Ugaunia mehed ei annud wara tagasi ega wastust, et nad pärast poole anda tahaksiwad,” ütleb Läti Hindrik. Pea pärast seda saatsiwad kolm Lätlaste wanemat ja ka üks mõõga rüütel omad saadikud uueste Ugauniasse. „Aga Eestlased ei pannud saadikute sõnu palju tähele ja ei tasunud midagi kahjust, waid nemad saatsiwad nendega ka omalt poolt saadikuid Lätimaale.” Nii ütleb jälle Läti Hindrik. Lätimaal tuli siis palju mehi kokku, ka rüütlite poolt üks saadik, niisama ka piiskopi nime üks, nimelt meie tuttaw Läti Hindrik, Ugaunia saadikutega tüliasja seletama. „Nad hakkasiwad seletama rahust ja õigusest. Aga Eestlaste saadikud põlgasiwad rahu Lätlastega ära ja ei mõtelnudki, ülekohtusel wiisil ära wõetud wara tagasi anda, kõnelesiwad Lätlastele kõigis asjus wasta, ähwardasiwad waenu wiisil kõige terawama odadega ja läksiwad, ilma et mingisugune rahu oleks tehtud saanud, ühestkoost ära.” Nii loeme meie Hindriku ajaraamatus.

Mispärast ja missuguse õigusega Eestlased wasta kõnelesiwad, on Hindrik ütlemata jätnud, nõnda kui ta ka muidu mõnikord asju kirja panemata on jätnud, mis tema arwates ütlemata pidiwad jääma. Aga sest et Eestlased nii julgeste wasta paniwad Lätlastele ja Sakslastele ja asja seletamiseks ise saadikuid Lätimaale läkitasiwad, peame arwama, et neil ka üks põhi oli nõudmistele wasta seista, olgu et süüdlased juba ammu surnud ja asjad laiale lagunud oliwad ehk et pärast Lätlaste läbi Eestlastele kahju oli sündinud, nii et Ugaunia rahwas tasumise pääle ei mõtelnudki, ehk et neil muud asja oli. Olgu nüüd asi kui tahes olnud, rahuga ei saanud riiuasjale otsust, mõõk pidi awitama, kus mõistus otsa läks.

Nii algas sõda Eestimaal. Aga ka selle riiuasjata ei oleks ta tulemata jäänud, see oleks Eestlaste wapra loomu ja piiskopi Alberti ette ära arwatud plaani pärast wõimata olnud. Sõda pidi tulema ja ta tuli kõige oma koleduse ja abimeestega, riisumise ja põletamisega, katku ja näljaga.

Meie ei jõua ega taha kõik üles panna, kuida mõlemilt poolt riisuti ja rüüstati, werd walati ja wangi wõeti, wõideti ja wõitu kautati, pea Liiwimaal, pea Lätimaal, pea Eestimaal, kuida rahu tehti ja jälle rikuti, kuida Eestlasi ristiti ja Eestlased siis jälle ristimise ära põlgasiwad, kuida pea külades mõllati, pea linnade ees ja sees tapeldi, kunni Eestlaste jõud raudriietes rüütlite täielisema sõdimise wiisi, parema sõariistade ja mitme rahwa ühendatud rõhkumise all kahanes ja wiimati otsa lõppes. Aga et lugija ommeti selle aja sõdimise wiisiga tuttawamaks saaks ja osastki ära arwata wõiks, missugune kõik see werine lugu kokku on olnud, siis tahame ainult kaks sõapilti täiesti lahti teha ja lugijat waatama kutsuda. Esimene pilt näitab sõa hakatusajast tüki, nimelt kudawiisi aastal 1211 sõditi. Tõine pilt toob sõa lõpetuse silmade ette ja maalib lugijale üles, mis aastal 1222, 1223 ja 1224 sündis. Wiimasel aastal langes Tartu linn ja sellega sai suur sõda otsa. Et pildid wõimalikult nägusad ja õiged oleksiwad, siis tahame kõik enamiste Läti Hindriku oma sõnadega jutustada, kes ise kõik näinud ehk nägijatest kuulnud. Et ta piiskopi Alberti truu käskjalg ja ammetnik, oma seisuse poolest preester oli, siis on temal ka oma iseäraline jutustamise wiis, mis mõnes tükis meie wiisist mööda käib, mõnes tükis jälle ühepoolseks minema kipub. Terast lugijat palume, alamal lugedes seda mitte ära unustada, waid häste tähele panna. Kes mõistlikult loeb, saab ise, minu seletamata arwu, kudas lood suurel Eesti sõal on olnud. Üleüldse aga on Läti Hindrik tubli ja sõnakas jutustaja, tõe armastaja ja meie kuuleme teda hää meelega.

Kahe sõapildi wahel tahame weel järele waadata, mis meie naabrid Wenelased ja Daanlased sell ajal tegiwad, et wõõraste asju nähes omist paremine arwu saaksime. Lõpetuseks lisame nähtud ja kuuldud asjadele mõne sõna seletuseks juure. Aga nüüd hakkame pääle.

Juba sõda sõudemaies,Waenu wanker weeremaies,Lipu lugud liugumaies,Oda okkad orjamaies,Taperi terad tautamas.

„Issanda inimeseks saamise 1211 aastal, piiskopi kolmetõistkümnemal” – nii kirjutab Hindrik – „sündis esimene Wiljandi linna piiramine Sakalas Sakslaste, Liiwlaste ja Lätlaste läbi. Ja Sakslased saatsiwad Liiwlasi ja Lätlasi kõik ümberkaudist maakonda rüüstama ja toiduasjade ja wilja järele. Need käisiwad kõik külad läbi, surmasiwad palju paganaid ja tõiwad mõned tõised linna ette. Siis wõtsiwad Berthold Wõnnu linnast3 ja Russiinus4 mõne muu Lätlase ja wanemaga kõik wangid ja läksiwad linnale ligimale ja ütlesiwad: Kui teie taganete oma wäärjumalate teenimisest ja meiega õige Jumala sisse uskuda tahate, siis anname meie need wangid teile elusalt tagasi ja ühendame ennast teiega wennalikus armastuses rahu sidemega. Aga põlgamise wiisil ei wõtnud Eestlased ühest Jumalast ja ristiinimeste nimest kuuldagi, waid ähwardasiwad weel sõaga, paniwad Sakslaste raudriided selga, mis nad esimesel wõitlemisel linna wärawas ära oliwad wõtnud, kiitlesiwad kõrge linna walli pääl, walmistasiwad ennast taplusele ja irwitasiwad naerdes suure häälega sõawäge. Russiinus ja tõised Lätlased wõtsiwad kõik wangid, tapsiwad neid ära, wiskasiwad linnakraawi ja ähwardasiwad nendega, kes linnas oliwad, nõndasamati teha. Ühtlasi surmasiwad ambukütid palju ja ajasiwad kõik kaitsmast ära, tõised ehitasiwad tormi katuksid5. Liiwlased ja Lätlased täitsiwad puid kokku kandes kraawi alt ülewani ja lükkasiwad tormi katukse senna pääle. Lätlased ronisiwad kiwide lõõpijatega katukse pääle, surmasiwad noolte ja odadega walli pääl palju, Haawasiwad palju ja oli kange taplus wiis päewa. Eestlased püüdsiwad esimest puukihti põlema panna. Rohket tuld linnast astiate ees wisates. Aga Liiwlased ja Lätlased kandsiwad jääd ja luud pääle ja kustutasiwad tule ära. Ordo wend Arnold tegi sääl ööd ja päewad tööd, sai wiimate suure kiwiga maha rõhutud ja lahkus siit ilmast kannatajate hulka. Tema oli wäga wana mees ja palus alati Jumalat ja mis ta palus, seda on ta, nõnda kui meie loodame, ka leidnud. Sakslased walmistasid ühe masina ja ööd ja päewad kiwa temaga loopides murdsiwad nemad linna kindlused ja surmasiwad inimesi ja otsata palju lojuksid linnas, sest Eestlased ei olnud niisugusid asju ilmaski näinud ega ome hoonid niisuguse pääletungimise wasta kindlaks teinud. Liiwlased Lätlastega kõrgendasiwad puukihi kuiwa puudega plankideni. Eilard Doolnast6 ronis senna otsa. Sakslased läksiwad sõariistadega tagajärele ja lõhkusiwad plangid lahti, aga leidsiwad seestpoolt tõise kindluse, mis nad ära lõhkuda ei jõudnud. Linnamehed kogusiwad ülewal kokku ja ajasiwad Sakslased kiwide ja puude wiskamisega tagasi; maha tulles pistsiwad need tule külge ja paniwad linna põlema. Eestlased murdsiwad tulised plangid ja põlema pandud puud lahti ja kiskusiwad neid koost. Tuli kustus ära, tõisel hommikul parandasiwad nemad kõik ära ja järele jäänud mehed karastasiwad ennast jälle wastapanemisele. Aga linnas oli palju surnukehasid ja wee puudus, pääle see oliwad pea kõik haawatud, nii et neil jõud lõppes. Kuuendamal päewal ütlesiwad Sakslased: Kas teie weel wasta panete ja meie Loojat ära ei tunne? Nemad wastasiwad: Meie tunneme küll ära, et teie Jumal suurem on meie Jumalatest, ja ta on meid wõitnud ja meie waimu tahtlikuks teinud teda auustama; sellepärast palume, meid alale hoida ja meile ristiusu iket halastuses pääle panna, nõndasamati kui Liiwlastele ja Lätlastelegi. Sedamööda kutsusiwad Sakslased wanemad linnast, paniwad neile kõik ristirahwa õigused ja kohused ette ja lubasiwad neile rahu wennalikus armastuses. Nemad lootsiwad kindlaste rahu pääle, rõõmustasiwad ja lubasiwad sellsamal ajal ristimist wasta wõtta ühesuguse õiguse all Liiwlaste ja Lätlastega. Sellepärast andsiwad nemad käsimehi ja kinnitasiwad rahu, wõtsiwad preestrid oma linna, kes kõik majad ja linna ja mehed ja naesed ja kõik rahwa pühitsetud weega ära siputasiwad ja nagu ettewalmistamiseks enne ristimist õpetasiwad, ristimise sakramenti ülisuure weremalamise pärast weel tõiseks korraks jättes. Kui see kõik ära oli tallitatud, läks sõawägi Liiwimaale tagasi ja kõik kiitsiwad Jumalat paganate ümberpööramise pärast.”