Abistav halastus. 3. osa - Ann Leckie

Vähemalt pidi otsing, mis tõi päevavalgele selle ühe isiku, vaigistama hirme tapahimuliste ychanade hordi ees. „Kas sa ta DNA-d vaatasid? On ta mõne Allaia elaniku lähisugulane?”

„Mis veider küsimus, admiral! Kas sa tead midagi sellist, mida sa pole minuga jaganud?”

„Selliseid asju on palju,” vastasin, „aga suurem osa neist sind ei huvita. Ta ei ole, eks ju?”

„Ei ole,” vastas kuberner Giarod. „Ja meedik räägib, et tal on mõned sellised markerid, mida pole nähtud Athoeki annekteerimisest saadik.” Annekteerimine oli viisakas väljend selle kohta, kui Radch ründas ja koloniseeris terve tähesüsteemi. „Kuna ta ei saa olla mõne sajandeid tagasi väljasurnud suguvõsa äsjane järglane, siis jääb üle ainult võimalus – väga teoreetiline küll –, et ta on üle kuuesaja aasta vana.”

Oli veel üks võimalus, kuid kuberner Giarod polnud seda veel märganud. „Ma kujutan ette, et nii see tõenäoliselt on. Kuigi ta pidi siis suure osa sellest ajast külmutuses veetma.”

Kuberner Giarod kortsutas kulmu. „Sa tead, kes ta on?”

„Ei,” ütlesin, „täpsemalt mitte. Mul on mõned kahtlused, mis ta võib olla. Kas ma saan temaga rääkida?”

„Kas sa jagad oma kahtlusi minuga?”

„Ei, kui need alusetuks osutuvad.” Kohe üldse polnud vaja, et kuberner Giarod lisaks oma nimekirja veel ühe kujutletava vaenlase. „Ma tahaksin temaga rääkida ja ma tahaksin, et keegi meedikutest teda veel kord uuriks. Keegi arukas ja diskreetne.”

Kong oli väike, kaks korda kaks meetrit, ühes nurgas äravoolurest ja veekraan. Kulunud põrandal kükitav ja skelikaussi – ilmselt oli see ta õhtueine – põrnitsev isik ei paistnud esimesel pilgul kuigi tähelepanuväärsena. Ta kandis avarat, erksavärvilist pluusi ja pükse, millesarnaseid eelistasid peaaegu kõik Allaia ychanad: kollane, oranž, roheline. Aga see isik kandis kahtlaselt uue välimusega lihtsaid halle kindaid. Tõenäoliselt olid need alles hiljuti talle jaama laost toodud ja turvateenistus oli nõudnud, et ta neid kannaks. Allaia elanikud kandsid väga harva kindaid, see oli järjekordne põhjus uskuda, et sealsed inimesed on tsiviliseerimata, häirivalt ja ehk isegi ohtlikult võõrapärased. Üldse mitte radchaaid.

Polnud võimalik märku anda, et soovin siseneda – turvateenistuse vanglas isegi ei teeseldud, nagu võiks kinnipeetavatel olla mingi eraldatus. Jaam – Athoeki jaama jälgiv TI, mis kõigi oma otsuste ja ülesannetega oligi samahästi kui jaam ise – avas mu sooviavalduse peale ukse. Põrandal kükitav isik ei tõstnud isegi pilku. „Kas ma võin sisse tulla, kodanik?” küsisin. Kuigi kodanik oli tema poole pöördumisel üsna kindlasti vale sõna, oli see radchaai keeles peaaegu ainus viisakas võimalus.

Isik ei vastanud. Sisenesin, see tähendas vaid ainsat sammu, ja kükitasin tema vastu. Kalr Viis peatus ukseavas. „Mis su nimi on?” küsisin. Kuberner Giarod oli öelnud, et see isik oli arreteerimise hetkest saadik keeldunud rääkimast. Ülekuulamine oli järgmise hommiku plaanis. Muidugi, selleks et ülekuulamisest kasu oleks, pidi teadma, milliseid küsimusi esitada. Paistis tõenäolisena, et keegi siin ei teadnud.

„Sul ei õnnestu oma saladust hoida,” jätkasin põrandal kükitava ja skelikaussi põrnitseva isiku poole pöördudes. Mingit vahendit, millega seda süüa, polnud talle jäetud – tõenäoliselt kartes, et ta võib end vigastada. Söömiseks pidi ta kas paksud lehed kätte võtma või näo kaussi pistma, mõlemad võimalused olid ebameeldivad ja radchaai jaoks alandavad. „Sinu ülekuulamine on planeeritud homseks hommikuks. Ma olen kindel, et seda tehakse nii ettevaatlikult kui võimalik, aga ma ei usu, et see saaks kuidagi olla väga meeldiv kogemus.” Ning nagu paljud inimesed Radchi annekteeritud maailmades, oli ka suurem osa ychanadest veendunud, et ülekuulamine on lahutamatult seotud ümberkasvatamisega, millega kindlustatakse, et süüdimõistetud kurjategija oma süütegu ei kordaks. Kasutatavad droogid olid kahtlemata samad ja ebakompetentne ülekuulaja võis isikut tugevasti kahjustada. Isegi kõige radchaaimatel radchaaidel oli mingi hirmutunne ülekuulamise ja ümberkasvatamise suhtes ning nad püüdsid kumbagi mitte mainida, vältida neid jututeemana ka siis, kui need täiesti ilmselt vastu vaatasid.

Ikka ei mingit vastust. Ta ei tõstnud isegi pilku. Ma võisin vaikides istuda just niisama hästi kui see isik. Mõtlesin, kas küsida jaamalt, mida see temast näeb – mingeid muutusi temperatuuris, võib-olla südame rütmis, ehk veel midagi. Ma ei kahelnudki, et siin turvateenistuse ruumides olid andurid, mis pidid kinnipeetavate kohta üles noppima võimalikult palju teavet. Küll aga kahtlesin, et selles teabes oleks midagi üllatavat. „Kas sa mõnda laulu tead?” küsisin.

Mulle tundus, et ma just nagu nägin muutust, mis siis, et imeväikest, tema õlgade asendis, tema kehahoiakus. Mu küsimus oli teda üllatanud. Pidin küll tunnistama, et see oli mõttetu küsimus. Peaaegu kõik, keda ma oma kahe tuhande eluaasta jooksul olin kohanud, olid teadnud vähemalt mõnda laulu. Jaam ütles mu kõrvas: „See üllatas teda, admiral.”

„Kahtlemata,” vastasin vaikides. Ega tõstnud pilku, kui Viis astus koridoris kõrvale, et teha ruumi Kaheksale, kes kandis kuldset, punase, sinise ja rohelisega inkrusteeritud kasti. Enne kuberneri juurest lahkumist olin talle teatanud, et ta selle kaasa võtaks. Andsin žestiga mõista, et ta asetaks selle minu kõrvale põrandale. Ja kui ta oli seda teinud, avasin kaane.

Kunagi oli selles kastis olnud antiikne teeserviis: plasku, kurn, kaksteist sinisest ja rohelisest klaasist, kuldsete kaunistustega tassi. See oli tervena säilinud kolm tuhat aastat, võib-olla kauemgi. Nüüd oli see katki, kildudeks, mis olid kastis laiali või kogutud süvenditesse, mis olid varem komponente kenasti kahjustamatuna hoidnud. Tervena oli see olnud mitut varandust väärt. Väärtuslik oli see veel tükkidenagi.

Minu ees põrandal kükitav isik pööras viimaks pead, et seda vaadata. Küsis radchaai keeles, ühtlasel toonil: „Kes seda tegi?”

„Sa ju kindlasti teadsid,” ütlesin, „kui sa sellega äri tegid, et midagi niisugust võib juhtuda. Sa ju kindlasti teadsid, et mitte kellegi teise jaoks pole see nii väärtuslik kui sinu jaoks.”

„Ma ei tea, millest sa räägid.” Ta põrnitses endiselt lõhutud teeserviisi. Ta hääl oli endiselt ilmetu. Ta rääkis radchaai keelt samasuguse aktsendiga, nagu ma olin kuulnud rääkimas Allaia ychanasid. „See on ilmselgelt väärtuslik, ja kes selle ära lõhkus, oli ilmselt täiesti tsiviliseerimata.”

„Ma arvan, et ta on segaduses, admiral,” ütles jaam mu kõrvas. „Igatahes reageeris ta emotsionaalselt. Nende kohta, keda ma ei tunne, on ainult väliste tunnuste põhjal raske midagi täpsemat öelda.”

Teadsin oma kogemusest, kuidas see toimis. Kuid ma ei öelnud seda. Vastasin vaikides: „Tänan, jaam, seda on kasulik teada.” Samuti isiklikust kogemusest teadsin sedagi, kui abivalmis võib olla TI, kui sa talle meeldid. Ning kuidas tehisintellektist on pigem tüli kui abi, kui sa talle ei meeldi või ta sinu peale pahane on. Ma olin siiralt, meeldivalt üllatunud, et jaam mulle vabatahtlikult teavet andis. Küsisin enda ees kössitavalt kogult valjusti: „Mis su nimi on?”

„Mine perse,” ütles ta tuimalt ja ükskõikselt. Ikka purunenud teeserviisi vaadates.

„Kuidas kõlas kapteni nimi, mille sa eemaldasid, enne kui teeserviisi maha müüsid?” Kastikaane siseküljel olnud pühendust oli rikutud, sealt oli kõrvaldatud nimi, mis oleks minu kahtluse kohaselt võimaldanud kellelgi serviisi päritoluni jõuda.

„Milleks minu ülekuulamisega homseni oodata?” küsis ta. „Tee see kohe ära. Siis on sul vastused kõigile oma küsimustele.”

„Pulss kiireneb,” ütles jaam mu kõrvas. „Hingamine on samuti kiirem.”

Ahhaa. Valjusti ütlesin ma: „Nii et kaitse on peal. Droogid tapavad su. Vähemalt selle osa sinust.”

Lõpuks vaatas ta minu poole. Pilgutas aeglaselt silmi. „Admiral Breq Mianaai, oled sa kindel, et sinuga on kõik korras? Sinu jutus polnud vähimatki mõtet.”

Sulgesin kasti. Tõstsin selle üles ja tõusin. Ütlesin: „Kapten Hetnys müüs serviisi kodanik Fosyf Denchele. Fosyfi järeltulija lõhkus selle ära, Fosyf otsustas, et sel pole enam väärtust ja viskas selle minema.” Pöördusin ja ulatasin kasti Viiele, kes seisis jälle Kaheksa asemel ukseavas. Õigupoolest kuulus serviis talle. Tema oli näinud vaeva ja kõik killud prügi seast välja korjanud, kui maruvihane Raughd Denche pärast seda, kui Fosyf temast lahti ütles, serviisi vastu maad viskas. „Oli meeldiv sinuga kohtuda. Ma loodan, et vestleme sinuga varsti jälle.”

Kui ma turvateenistuse ruumidest jaama peaväljakule astusin, Kalr Viis oma purunenud teeserviisiga kohe minu kannul, ütles jaam mu kõrvas: „Admiral, ülempreester lahkus just kuberner Giarodi kabinetist ja otsib sind.”

Radchi ruumis tähendas lisandita ülempreester, et tegemist on Amaati ülempreestriga. Athoeki jaama Amaati ülempreestri nimi oli Ifian Wos. Ma olin temaga kohtunud, kui ta – mõnevõrra tõrksalt – viis läbi tõlk Dlique’i matusetalituse. Rohkem polnud ma temaga rääkinud.

„Tänan, jaam.” Just siis, kui ma seda ütlesin, väljus Tema Pühadus Ifian kuberneri ruumidest, pöördus kohe minu suunas ja hakkas lähenema. Kahtlemata oli jaam talle öelnud, kus ma viibin.

Ma poleks tahtnud temaga sel hetkel rääkida. Ma tahtsin kuberner Giarodiga turvateenistuse kongis olevast isikust rääkida ja siis lahendada oma sõdurite majutamise probleeme. Aga päris kindlasti ei maininud jaam mulle, et ülempreester Ifian mind otsib, selleks et ma saaksin teda vältida. Ja isegi kui ma seda nüüd prooviksin, ei saaks ma seda igavesti teha – kui ma just jaamast ei lahku.

Kõndisin väljaku kriimulise, kunagi valge olnud põranda keskele ja peatusin. „Admiral!” hüüdis ülempreester ja kummardas minuni jõudes. Mõtlesin, et see oli täpselt välja arvestatud kummardus, mitte millimeetritki sügavam, kui mu auaste nõudis. Ta oli minust kaks sentimeetrit lühem, sihvakas, madala ja kõlava häälega, ta kehahoiak ja kõnepruuk andsid enesekindlalt mõista, et ta on inimene, kelle sidemed ja vahendid tegid võimalikuks määramise kõrgel tasemel preestrikohale. Mõlemalt poolt möödusid meist kodanikud, nende kuued ja jakid särasid kalliskividest, mälestus- ja kooslusripatsitest. Väljaku tavaline, igapäevane sagin. Suurem osa neist möödujatest teeskles, et ei märka meid, kuid mõned vaatasid uudishimulikult meie poole. „Need viimaste päevade sündmused on nii šokeerivad!” Tema Pühadus Ifian jätkas, nagu oleksime lihtsalt sõbralikud tuttavad lobisemas. „Me kõik tundsime kapten Hetnyst ju aastaid ja ma ei usu, et keegi oleks kahtlustanud, et ta võib midagi sobimatut teha!” Rohked ripatsid ülempreester Ifiani laitmatult istuval purpursel kuuel välkusid ja sädelesid, värisedes hetkeks ülempreestri ülimast kahtlusest, et kapten Hetnys võis kunagi midagi valesti teha.

Kapten Hetnys oli muidugi alles kolme päeva eest ähvardanud tappa aiakorraldaja Basnaaid Elmingit, et sellega mind šantažeerida. Aiakorraldaja Basnaaidi vanem õde oli olnud üks mu leitnante, kui ma olin veel transpordialus Toreni Õiglus. Olin nõustunud Athoeki tulema, kuna Basnaaid oli siin ja mul oli tema ammu surnud õe ees võlg, mida ma poleks tegelikult suutnud kunagi tasuda. „Tõepoolest,” andsin ma võimalikult diplomaatilise vastuse.

„Ja ma eeldan, et sul on õigus teda kinni pidada,” jätkas Tema Pühadus Ifian õige tillukese kahtlusevarjundiga hääles. Minu kokkupõrge kapten Hetnysega oli lõppenud sellega, et jaama Aed oli rusudes ning terve jaam oli olnud mitu päeva ilma gravitatsioonita. Et ta ei saaks teha rohkem suurejoonelisi, tobedalt ohtlikke käike, magas ta nüüd külmutatult päästekapslis. „Sõjaväelised asjad, muidugi. Ja kodanik Raughd. Selline kena, heast perekonnast nooruk.” Raughd Denche oli üritanud mind tappa – mõni päev enne kapten Hetnyse sobimatut käitumist. „Kindlasti olid nende tegudel põhjused, kindlasti tuleks sellega arvestada! Aga, admiral, mitte sellest ei tahtnud ma sinuga rääkida. Ja muidugi ei taha ma sind siin keset väljakut kinni pidada. Ehk lähme joome teed?”

„Ma kardan, pühadus,” vastasin sujuvalt ja lahkelt, „et mul on õudselt kiire. Ma olen teel kuberner Giarodi juurde ja seejärel on mul kindlasti vaja korraldada midagi oma sõduritele, kes on viimastel öödel koridorinurgas maganud.” Jaama juhtkond oli kindlasti kaebustest üle ujutatud ja keegi peale minu poleks mu väikese majapidamise huvide eest seisnud.

„Jah, jah, admiral, see oli üks neist asjadest, mida ma tahtsin sinuga arutada! Tead, Allaed oli kunagi päris moekas ümbruskond. Mitte ehk nii moekas kui väljakule avanevate akendega eluruumid.” Ta sirutas käe ülespoole ja tegi laia kaare, osutades teise korruse akendele jaama elukeskme ja Aia järel suurima avatud ruumi ümber. „Kui Allaed oleks olnud nii moekas, siis oleks see ehk juba ammu korda tehtud! Aga asjad on, nagu nad on.” Ta andis vaga žestiga mõista, et allub jumala tahtele. „Ma olen kuulnud, et seal olid imekenad korterid. Ma võin ainult kujutleda, mis seisukorras need on nüüd, pärast ychanade aastatepikkust skvottimist. Aga ma loodan, et nüüd, kui remont juba käib, arvestatakse algsete omandisuhetega.”

Kaalusin, kui paljud neist perekondadest võisid üldse veel jaamas viibida. „Ma ei saa sind aidata, pühadus. Mul pole elamispinna jaotamisel mingit võimu. Sul oleks õigem rääkida jaama halduri Celariga.”

„Ma rääkisin jaama halduriga, admiral, ja ta ütles, et sina olid nõudnud praeguse olukorra säilitamist. Ma olen kindel, et sulle näib praktilisena jätta kõik sinna, kus nad on, aga siin on tõepoolest tegemist erandjuhtumiga. Ja tänahommikused ended olid üsna muret tekitavad.”

Oli võimalik, et ülempreester ajas seda asja puhtal kujul murest perekondade pärast, kes lootsid Allaeda naasta. Ent ta oli ka kapten Hetnyse sõber – ja kapten Hetnys oli töötanud Radchi isanda selle osa heaks, kes oli tapnud leitnant Awn Elmingi. Selle osa heaks Radchi isandast, kes oli hävitanud transpordialuse Toreni Õiglus – ehk siis selle osa heaks Radchi isandast, kes oli hävitanud minu. Ning kahtlane oli ka ajastus, sest äsja oli saanud selgeks, et mina pole Anaander Mianaai selle poole toetaja. See ja igapäevase ennete heitmise jutuks võtmine. Oma pika elu jooksul olin ma kohanud päris paljusid preestreid ning leidnud, et üldiselt võttes olid nad samasugused kui teised inimesed – mõned olid suuremeelsed ja mõned ahned, mõned lahked, mõned õelad, mõned alandlikud, mõned ennasttäis. Suuremal osal olid erinevas proportsioonis ja erinevatel aegadel kõik need omadused. Just nagu kõigil teistelgi, nagu ma ütlesin. Ent ma olin õppinud olema ettevaatlik, kui mõni preester vihjas, et tema isiklik eesmärk oli tegelikult jumala tahe.

„Kui lohutav,” vastasin häält ja ilmet ühtlaselt tõsisena hoides, „on mõelda, et neil keerulistel aegadel muretseb jumal selle pärast, kes kus elama hakkab. Minul praegu selle teema arutamiseks aega ei ole.” Kummardasin nii täpselt väljapeetud aupaklikkusega nagu ülempreester enne ja kõndisin eemale, üle väljaku kuberneri ruumide poole.