Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja - Gunnar Press

Brownil oli õigus, aga kõigepealt tuli šotlastel Piiroja ja kogu eestlaste kaitseliini kallal hambaid murda. Eesti võitles Kadriorus välja väravateta viigi, toeks väravavaht Mart Poomi ajaloolised tõrjed.

Piiroja oli mängu eel kogenult rääkinud: “Vaatasime eelmise sügise Šotimaa ja Eesti mängu videot ning meenutasime, kui suur hulk õhuvõitlust meid ees ootab. Mu keskkaitse paarimehe, kapten Hohlov-Simsoniga kahekesi arutasime läbi kogu Fääride ja Eesti kohtumise, mõtisklesime, miks vastane mõnelgi korral meie kaitsest läbi pääses. Näib, et jõudsime paari tarkuse jälile.”

Külaliste maailmakuulus kiltides ehk meesteseelikutes fänniklubi, Tallinna tuhandekesi saabunud Tartan Army oli mängu eel koos 4000 Eesti kolleegiga ummistanud kesklinnast Kadriorgu viivad teed. Nüüd vilistas Tartan Army oma tiimi armutult välja ja hüüdis eestlastele häälekalt kiitust.

Eesti vaatlejad panid väravavaht Poomile plussiga viie, lihtsa viiega pidid leppima paarkümmend õhuvõitlust võitnud Piiroja ja kaitsjaid palju aidanud Reim. Keskkaitses koos kapten Sergei Hohlov-Simsoniga töötanud Piirojal oli taas võimalus seisu muuta, kuid tema maapõrkesse läkitatud peapalli tõrjus väravajoonelt Evertoni kuulsus John Collins.

Teitur ülistas Piiroja: “Pange kirja kõik parimad sõnad, mida teate! Ta on enesekindel, ründab palli väga julgelt. Kui tehnikat ja kogemusi lisandub, saab Raiost kindlasti ükskõik millise Inglismaa klubi keskkaitsja.”

Piiroja ise oli Šoti vutimeestes pisut pettunud: “Nad püüdsid kogu mängu meie võitlusvaimu ropu sõimuga kärpida. Mõtlesin nende rumalaid väljendeid kuulates, et ei vasta sõnagagi, need ütlused ei väärinud vastust.”

Kadriorg, 8. september 1999, EM-mäng Eesti–Šotimaa. Vastamisi on Raio Piiroja (vasakul) ja Don Hutchison.

Raio Piiroja oli endiselt 189 cm pikk, aga jalgpallurina nädala jooksul tublisti kasvanud.

Oktoobri hakul saabus viimaseks EM-mänguks Tallinna Bosnia ja Hertsegoviina meeskond ning Piiroja sai teada, et kogu karjäär ei kulge sama libedalt, kui olid läinud viimased kuud. Mängueelse päeva treeningul põrkus ta trennis Erko Saviauguga, lõhkudes ninaluu. Doktor Männik lubas siiski väljakule joosta ja seal läks esiti hästi. Oper lõi kolmandal minutil 1: 0 ja kuigi Poom käevigastuse tõttu koha vähekogenud Martin Kaalmale oli loovutanud, suudeti eduseisu peaaegu vaheajani hoida. Seejärel lõi Elvir Baljić Kaalma selja taha neli palli ja kaotus 1: 4 tähendas, et alagrupp lõpetati viienda kohaga.

Ometi kirjutas Indrek Schwede Sporditähes hooaega kokku võttes kategooriliselt: “Vigastustega heitleva Marek Lemsalu surus noor Piiroja lihtsalt pingipoisiks. Piiroja esitused olid sedavõrd hiilgavad, et veel aasta alguses asendamatuna tundunud Lemsalust ei tuntud puudust.”

Lööme vutti, poisid-plikad!

Paljude spordialade olemuse tabamiseks tuleb rohkelt mõttetööd teha ja esmatasandilgi harrastamiseks hulk reegleid selgeks õppida. Isegi algaja vajab sageli päris kallist varustust, hoolika tööga rajatud areeni ja nõnda edasi.

Jalgpalliga on lihtne. Pundi peale on vaja üht palli, vaba maalappi ja kaht väravat. Pundi suurus pole oluline. Pallile pole esiti muid nõudeid, kui et see oleks enam-vähem ümmargune ja jalale sobiliku raskusega. Väravapostideks kõlbavad ka kivid või seljast visatud särgid. Nüüd tuleb teada, et palli tohib lüüa vaid jalaga ja peaga, käega võib mängida ainult kummagi meeskonna väravavaht. Mänguseisu muudab väravasse löödud pall. Seega tuleb oma väravat kaitsta ja püüda pall teise satsi väravasse toimetada. Vutimäng võib alata! Poisil või plikal, kes mängu viis minutit kõrvalt vaatab, on asi klaar ja ta võib kampa võtta.

Need poisid-tüdrukud, kellele jalgpallist saab põhiala, jõuavad ka rohke mõttetöö, keerukamate reeglite õppimise, korraliku varustuse ja võimsate staadionideni. Otsustamisega on aega. Ma ei arva, et alavalik peaks toimuma väga varases nooruses. Armastan ise paljusid spordialasid ega kuuluta jalgpalli ülimuslikkust, saati siis ainuvõimalikkust. Meenutan tänuga lapsepõlve, kui sain suviti maal vanaema-vanaisa juures end igasuguse päevakavata tühjaks möllata. Kalal käia, kõrgemale ja kaugemale hüpata, rahvastepalli mängida ning otse loomulikult külapoistega karjamaal vutti lüüa. Nii ei tekkinud rahutu hingega naasklil ühe trenni tüdimust, sügiseks oli vaim värske ja isu korrapärase jalgpalli järele taastatud.

Meie maa- ja linnakambas leidus neid, kellest said aastate kuludes kergejõustiklased, suusatajad, võrkpallurid, maadlejad. Üks spordiala toetas teist. Jalgpalli eelis on lihtsuse kõrval emotsionaalsus. Ma ei tea spordiala, mille üldkehalise ettevalmistuse või trennieelse soojenduse hulka iial jalgpalli ei võeta. Vutt toetab kõiki alasid.

Leidub sportlasi, kes oma põhiala kõrvalt mängivad jalgpalli päris kõrgel tasemel. Tagusin Norras kaheksa aastat profivutti ja toon sellelt maalt näite. Simen Agdestein oli malesuurmeister, osales seitsmel maleolümpial. Jalgpallis kuulus ta edurivimehena rahvuskoondisse.

Ma pole kaugeltki seda meelt, et iga inimene peaks püüdma tippsportlaseks saada. Kindlasti väärtustan sama kõrgelt kõiki muid elukutseid ja hobisid. Siiski usun, et jalgpallist võib igaühele kasu olla. Ei saa salata, et tunnen rõõmu, kui Eesti muusikute jalgpallikoondis hoo sisse saab, kunstnik August Künnapu jalgpalli maalib või dirigent, helilooja ja klahvpillimängija Tomi Rahula vutikohtunikuna kõrget tunnustust teenib.

Kallid emad, kes te poegade muhkudest ja lõhkistest püksipõlvedest heitute! Muidugi pabistage, aga mõõdukalt! Mõelge viivuks, kui paljudest muredest te tänu jalgpallile pääsete! Lemmikalasse kiinduv teismeline kutt ei vea nurga taga suitsu, ei hängi kaubanduskeskustes, ei klammerdu suhtlusportaalidesse. Tal on eluterve huvi!

Neil päevil algab Prantsusmaal Euroopa vutimeistrivõistluste finaalturniir. Loodan selleks ajaks poja isa olla ja poisi kasvatamisega tõsiselt tegelda. Kui kahel eelmisel aastal oli minu kui harrastussportlase suvekalender juba maikuus tulvil igat sorti pikamaavõistlusi, siis tänavu tahan võimalikult palju perega koos olla. Jalgpallist ei jaga uus pereliige sel suvel veel ööd ega mütsi, aga jalgpallihääli võime vahel koos kuulata küll: kas siis Pärnu Linnameeskonna mängudel või EM-i ajal teleri ees. Näiteks siis, kui Island värava lööb, võime koos laineid teha, see peaks ka unele hea olema!

Rõõmustagem, milline on vutt! 300 000 elanikuga Island väljus muretult EM-i valikgrupist, kust langes välja kolmekordne MM-hõbe Holland. Üsna hiljuti, 2009. aastal kaotas seesama Island kodus veel kuus korda väiksema elanike arvuga Fääri saartele! Olgu riigi majandus kui tahes võimas ja mängijate valik kui tahes lai – platsil kohtub sumedal õhtul üksteist jalgpallurit üheteistkümnega. Kummagi meeskonna selja taga on fännileer, kellelt saadavat jõudu pole taas võimalik inimühikute ega detsibellidega mõõta.

Mul on kaks võlumaailma: sport ja kalapüük. Kumbagi ei jäta ma iial. Kui elaksin vaid kalapüügile, kasvaksid vist endalegi soomused selga. Sport ei lase sel sündida. Jalgpalluri mitmekülgne ettevalmistus lubab spordialade laialt spektrilt valida selle, mis parajasti meele järgi on.

Samasugust valikuvabadust soovin teilegi, sõbrad, ja vutt olgu abiks!

Kevad 1987. Veel seitsmene Raio üritab juba kahesele Raidole jalgpalli õpetada.

NOORE PIIROJA JA SÕBER EESLI TEE TÄHTEDE POOLE

Raio Piiroja teenis spordidiplomeid juba nelja-aastasena, aga need tulid rohkem mängu käigus. Oma esimeseks pärisvõistluseks peab ta 1986. aasta sügisel läbitud Pärnu Kahe Staadioni jooksu.

Viiekilomeetrine tee viis tookord Kalevi staadionilt Raekülla. Napilt seitsmene Raio kippus rajale, aga korraldajad teatasid, et nii väike mees peab pikamaajooksule pääsemiseks hankima arsti eriloa. Doktor Liivi Visas mäletab kolm kümnendit hiljem: “Olin spordiarstina Kahe Staadioni jooksul ametis. Raio vanemaid tundsin ammu, poissi ennast samuti. Raio oli terve ja tubli, vaatasin ta täiendavalt üle ja andsin loa igasuguse hingevärinata. Ma ei kartnud tema eest vastutada.”

Autoliiklust rajal ei suletud, seega nõudsid korraldajad veel, et keegi täiskasvanuist võistluse noorimal enam-vähem kogu distantsi silma peal hoiaks. Seegi küsimus lahenes hõlpsasti. Startijate seas oli tulevane jooksutäht, Piirojast vaid aasta vanem Kristi Kiirats. Tema jalgrattatreenerist isa Toivo pedaalis Kristi ja Raio ees, jälgides ühtlasi oma trennigrupi poisse. Pealegi sõitis oma VAZ 2105-ga rivi lõpus peresõber, sõudetegelane Arvo Loorits ja temagi vaatas, et lastel kõik klapiks.

Preili Kiiratsil ja noorhärra Piirojal polnud abi tarvis, kumbki ei jäänud kaugeltki viimaseks. Oma vanuseklassi konkurentsitu võitjana sai Raio suure pehme eesli, kelle nimeks jäigi Eesel.

“Pesamuna Raio püüdis pilke – kõhn, ümara näoga, suurte silmadega ja oi kui võidutahteline! –, loomulikult leidsime talle sobiva auhinna,” meenutab Priit Neeme, Pärnu tähtsate jooksude korraldaja siis ja praegu.

Eeslist nimega Eesel sai Raiole kauaks mööda spordiplatse rännanud talisman. 2014. aastal Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu raames korraldatud motivatsiooniseminaril rääkis Piiroja kuulajatele: “Kui Eesel võistlustele minnes maha ununes, oli karta põrumist – kõik pidi ju olema nagu alati. Usk on väga edasiviiv jõud.”

Eesel püsis Raio kõrval ka esimestel Tallinna-aastatel ehk spordigümnaasiumi lõpuklassides. “Ilmselt muutus mu eneseusk nende aastatega nii tugevaks, et talismani polnud hiljem vaja, ta pääses teenitult pensionile,” naerab jalgpallur.

Armastav ema ja kaks isa – kõik sportlased

Eesti jalgpallikoondise tulevane kapten Raio Piiroja sündis 11. juulil 1979 Pärnus. “Haruldaselt hea imik oli. Ei teinud ta sündideski suurt kisa. Magas ja sõi hästi ning mõnuga, vatras palju, naeratus püsis huulil,” kiidab ema Anne Raudnagel. Ta niheleb ja muigab: “Olukord muutus mõnevõrra, kui Raio käima õppis. Siis ei püsinud ta enam üldse paigal.”

Ema päevikust selgub, et rahuaeg ei kestnud kaua: esimesed iseseisvad sammud tegi Raio kaheksa kuu ja kahe päeva vanusena, kaks nädalat hiljem tatsas juba asjalikult ringi.

Ema ise oli Tõstamaal kasvades harjutanud kergejõustikku ja suusatamist, kuid piirdunud koolispordiga. Talle meeldis hirmsasti võistelda, aga auhindu ei kogunenud loodetud hulk. Ikka pidi ta isa, kergejõustiklase ja maadleja Artemi Udu prisket diplomikummutit aukartusega vaatama. Perre käisid Spordileht ja ajakiri Kehakultuur, isa ei pidanud paljuks tütardele lihtsamaid spordiplatse ehitada: nii jäi sport Annele verre ning ta ise püsivalt sporditööle.

Raio isa Valur Piiroja viskas oda nii hästi, et tunnustatud spets Toomas Merila ta Eesti noortekoondisse kutsus. Seal askeldas enam-vähem samaealistest teinegi pärnakas, hiljem olümpialt kaks pronksi toonud vasaraheitja Jüri Tamm. Esiti oli Valur Piiroja Tammest edukam, võites 18-aastasena üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil, ühtlasi noorte meistrivõistlustel, pronksi. Siis areng takerdus.

“Minu rumalus,” kinnitab Valur. “Tahtsin 1975 Valgas kallile inimesele, Raio tulevasele emale, hea võistlusega kingituse teha. Olin vormis, mõtlesin isegi 74 meetrist, meistrikandidaadi normist. Aga ilm oli maikuule vaatamata külm, isegi lumine. Tõmbasin käe ära. Teine viga oli see, et ma ei julgenud juhtunut treener Merilale tunnistada ja ravi jäi saamata.”

“Õppisime Valuriga koos Tartu pedagoogilise kooli Pärnu filiaalis, lõpetades saime põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja paberi. Valur oli edasipüüdlik, alanud kooselus tubli, hoolitsev. Ta võeti kaheks aastaks Vene sõjaväkke, töötasin seni Jõõpre koolis ja ootasin ära. Abiellusime 1977, neljaks aastaks, nagu selgus,” räägib ema Anne, Raudnagel aastast 1982.

“Jalgpallitreener Tiit Raudnagel tuli mu ellu Bulgaaria turismireisil 1981, tema tulek põimus eelmise abielu lahutamisega. Raio võttis Tiidu kohe omaks, hakkas isaks kutsuma. Pole ka ime, sest Tiit on rahuliku loomuga, temaga on kerge koos olla.”

“Mina isaga koos elamist ei mäleta, olin liiga pisike, “ ütleb Raio. “Kuid me saame hästi läbi, põnnina olin nädalavahetustel tema juures ju sageli. Kui kasutan jutus sõna “isa”, ei pruugi teised kohe aru saada, kas mõtlen bioloogilist isa või ema uut abikaasat Tiitu, kes on mind rohkem kasvatanud. Ka omavahelises jutus kutsun isaks mõlemat.”

“Jah, leidsime Raioga teineteise üles,” ütleb Valur. “Tema käis minu võistlustel ja mina tema omadel, tegime koos igapäevaseid asju, olen olnud ta koolilõpupeol, aidanud autoostu korraldamisel ja Paikuse maja ehitusel. Ma ei jäänud omal ajal abielulahutust põdema, ka mul on täisvereline elu, ka abielu olnud. Ootan väga lapselast!”

Elav laps, et mitte öelda hüperaktiivne

“Lasteaias läks Raiol kenasti, seal jätkus sõpru ja tegemist. Aga kui Raido sündis, tahtis Raio hirmsasti kodus olla ja kõike pisikesega toimuvat lähedalt näha. Pageski kord lasteaiast minema, koju venda uurima,” räägib ema.

“Poisid said kasvades omavahel hästi läbi, saavad senini. Nad olid kohusetundlikud lapsed, isegi suurte poistena jätsid välja minnes lauale kirja, kuhu ja kauaks jäävad.”

Raio noogutab sõna “kohusetundlik” kuuldes nõusolevalt, aga täpsustab: “Olin elav laps, nii toimekas, et kui miskit juhtus, tunnistati mind asja lähemalt uurimata süüdlaseks. Nojah, tavaliselt ma süüdi olingi, aga sündis ka ülekohut. Kord remontis vanaisa midagi ja üks mutter oli äkki puudu. Sain oma tavapärase koslepi juba kätte, kui tädipoja nina valutama hakkas ja puuduv mutter sellest välja õngitseti.”

Ema Anne kinnitab, et “elav” on muidugi ka õige, aga näib uskuvat, et sõna “hüperaktiivsus” iseloomustab poega paremini. “Mul tuli kogu aeg Raio sabas silgata, et õnnetusi ennetada. Hea, et tema lasteaiakasvataja Juta Kasemets on fantastiline inimene. Ta lasi poistel-plikadel palju joosta, korraldas võistlusi, oskas iga lapse tublidust hinnata ja esile tõsta.”

Asjalik kuueaastane.

Jõuluvana eest kõlari taha peitu

Pere mälestustekogus on lugu, kuidas vapper Raio viiesena ema-isa seltsis jõuluvana ootas. Meie kangelane ajas rinna kummi ja kinnitas teisi julgustades, et jõuluvana pole vaja karta, tema küll ei karda. Ajas isegi korraks rusika püsti. Kui vanaisa häälega külaline tuppa astus, volksas Raio suure kõlari taha peitu ega tulnud lagedale enne, kui oli veendunud, et jõuluvana tema juttudest midagi ei tea.

Kodus suurt liikumisruumi polnud, sest esiti elati koos vanaemaga kahetoalises korteris. Vanaemal oli oma tuba ning ema, isa, Raio ja kuus aastat noorem Raido pidid teises toas hakkama saama. 1987. aastal läks lahedamaks, treenerina ametis olnud perepeale eraldati Pärnu KEK-ist ehk kolhoosidevahelisest ehituskontorist kolmetoaline korter.

“Oli ka aeg. Loomulikult togis Raio ka kodus kogu aeg palli ja kui Raido kasvas, läks neil vahel ikka päris mänguks. Keelata eriti ei tahtnud, pigem püüdsime vaase ja muid asju sedasi sättida, et nende purunemise oht väiksem oleks,” muheleb ema. Ta lisab, et sageli toimusid lahtikäival köögilaual tõsised lauatennisevõistlused, millest võttis osa kogu meespere.