Kaks paari ja üksainus - Anton Tammsaare

Ka Viiu enesega on halb lugu. Keha on nõrk, tahaks midagi paremat ja rammusamat toitu, aga kust võtta, mis süüa? Viimane liha pandi juba paari nädala eest patta ja nüüd peab ootama, kuni uudseni, kuni sügiseni. Võid, seda pole olemaski ja ega saagi vist tänavu olema. Üks lehm oli kevadel haige, selle piim on sellest ajast ära, kuna koort peal pole ollagi. Teine on aher, ka see annab vähe ja nüüd kange palavaga, kus piim ära kuppab, ei ole ka sellel koort peal. Ehk kuigi paari nädala sees natuke koort jõutakse korjata, siis ei saa sellest võid: piim on ära nõiutud, nagu Viiu ise arvab. Nii siis ei jää muud toiduks üle kui silk, leib ja veesegane piim. Aga Viiu ei taha seda praegu. Ka tunneb ta, et ta niisuguse toiduga oma poega imetada ei jaksa. Rinnad on tühjad, anda pole midagi, aga parata pole ka midagi, seda teab Viiu selgesti. Nii siis, saagu mis saab, ta teeb oma toimetust edasi. Supipada on tulel, lapsed istuvad neljakesi ümber, panevad tuld alla ja ootavad pikisilmi isa ja Juuli kojutulekut, sest siis pannakse supp kohe lauale. Täna juuretulnud vend magab kambris sängis vana kasuka sees. Järelvaatajat pole talle tarvis, ema kuuleb ise muidugi silmapilk läbi lahtise akna, kui ta häält teeb. Ja Viiul on teravad kõrvad seda häält kuulma, võib olla sellepärast, et tal see väike magaja juba nii mitmes on.

Lehmadele tahab ta nende osa kätte anda, millest nad lõunaajal ilma jäid. Ta läheb kartulisse rohtu otsima, ehk küll väsimus, päris nõrgestus, tervet keha piinab. „Eks öösel puhka“, mõtleb ta: „õhtu on ju ligi“. Siiski kaob jõud, ta istub vaoharjale maha ja laseb käed rammetult rohu-käputäiega rüppe langeda. Nõnda istub ta natuke aega liikumata. Siis tõuseb ta jällegi üles ja kisub rohtu edasi.

Kui Juuli ja isa koju tulevad, jooksevad lapsed neile karjas üksteise võidu vastu ja karjuvad nagu salaja, tähendusrikkalt, siiski nii kõvasti, et seda kahe-kolmekümne sammu peale võib kuulda: „Meie eidel on titt!“

,,Tasa!“ vastatakse neile: „mis te, pimedad, karjute!“

Isa ja tütar lähevad tasahiljukesi kambri ja vaatavad väikest puhkajat. Siis ruttab Juuli välja, kuna vanamees hämarlises toas poja ette seisma jääb, teda norus peaga vaatab, tükk aega tema juures mõttes seisab. Kui ta ümber pöörab, pühib ta silmi. Ega ta ometi ei nutnud? Kas ta poja pärast siis kurvastama peaks? Need olid ehk rõõmupisarad? Mine tea, mis nad olid. Väsinud vanamees räägib niisugustel kordadel vähe, ta ei oskagi rääkida.

Tasakesti astub ta kambrist välja, läheb toa otsa, jääb aia ääres seisma ja vaatab eite, kes tuikudes, siiski kärmesti ja kärmesti rohtu katkub. Siin ei tule vanamehele enam pisaraid silma, võib olla sellepärast, et ta õues on, kus teda teised näha võivad. Ta ronib otsekohe üle aia ja läheb oma teisepoole juure, et rohtu aidata ära tuua.

Ei sa taha puhata sugugi, juba oled aga platsis“, räägib ta eidele. „Ma ei arvanudki, et nii ruttu juba. Mis ta on – jällegi poeg?“

„Jah, jällegi sinu abi, et Juulil pole õde ühti“, vastab eit ja vaatab vanamehe peale, kes häbelikult silmad maha lööb, nagu oleks ta mõne kuritöö ära teinud.

Täna õhtul on Laia peres kõik nii vagased, nagu kardaksid nad midagi. Peaaegu sõnagi ei räägita tervel söögiajal. Ka lapsed vaikivad, ainult supi rupsimine lusikatest, selle allaneelamine ja suude matsumised on kuulda. Peale söögi ei lähe isa harjunud viisi järele mitte kohe sängi, vaid istub akna alla pingile. Ta näib midagi mõtlevat, mida aga, sellest ei või videvikus keegi aru saada. Aga ka valges oleks võimata sellelt päevast kõrvetatud, kurnatud ja väsinud näolt midagi üles lugeda; muretseb või on ta rõõmus, see teeb peaaegu üks välja. Kui kõik nõnda vagaselt nagu mõttes seisid, kuuldus läbi seina korraga Kaasi Tiina käre hääl.

„Sina, nir… rak, ka veel siin! Käi välja, ehk muidu tõmman sulle n’a et su kondid kobisevad. Sinust närust ei saa ka enam lahti, nagu mõni heategija, poeb kös, kös tuppa, küll ma sind ehitan. Mine Laiale, seal võid mädaneda, täna tuli sinna üks pääsukene veel juure, prääksuge seal üheskoos“.

„Tiina ajab Taidi-Laidit välja“, ütles Juuli tasa.

„Mis sa sest vanast inimesest tahad, ega ta sul ees ole, las’ ta istub“, kostis läbi seina mehe hääl.

„Hakka sina ka veel urisema; sa tahaks kõik vallavaesed oma juure korjata… Niisuguseid rojusid pole mulle tarvis, sa oled muidugi juba…“

„Noh, ega sulle tohi sõnagi lausuda, siis tuleb kümme vastu. Kas ma sulle paha pärast seda rääkisin, ja sa hakkad kohe mõnama, tohoo peletis!“

„Sinu tarkust ma ei tarvitse, ma tean isegi, mis ma teen. Temasugused laiskvorstid peksan ma alati uksest välja…“

„Sinul pole siin midagi peksta, mina olen alles peremees. Vanamees, ä’ä kuulagi, pane asjad maha, ära mine kuhugi“.

Taidi-Laidi jääb seisatama, mitte selleks, et siia jääda, oh ei. Ta teab väga hästi, et mis Tiina on ütelnud, see peab ka olema, kas või tükk küljest: ta seisatab ainult selleks, et pererahva juttu kuulata.

„Ei sa saagi veel minema!“ karjub Tiina. „Ma võtan kaelkoogud, küll ma näen, kas siis on jalad all või mitte“.

Vanamees läheb uksest välja.

„Eks sa katsu nüüd seda vanainimest puutuda, aga ma tahan sulle näidata, kas sul tuleb meel-mõistus pähe või mitte“.

„Kiis, kiis, kus mul ka näitaja! võite oma vanamehega mõlemad tulla, nagu ma õige kardan. Kas habe juba täiskasvanud?“

„Eks su oma juuksed ole asjad küll! Nagu kassisaba, vaata tõmman sellegi veel ära“.

Sõimates võttis vana Kaas enese riidest lahti ja heitis sängi, kuhu ka eit sõimates talle järele kobis. Vanamees pööras selja väljapoole – ta magas taga ääres – ja tõmbas enese kõverasse, nii et eidele vähe ruumi jäi.

„Kas sa märkad ilusti magama heita, aja sirgeks ennast!“ kärgib eit. Vanamees ei tee asjagi. Eit ootab natuke aega, siis läheb ta vanamehe kõrvale, pöörab selja tema poole ja püüab teda tahapoole suruda, aga ta ei jõua. Nüüd hakkab ta küünarnukiga vanamehele selga laduma.

„Eks ole kurat väljas, ei lase magada ka“, kirub vanamees ja hakkab vastu andma. Mõlemad tõmbuvad kõverasse ja püüavad teineteist kokku vajutada.

„Ennäe nirakat, ei lase magama heita“, kiristab eit ja annab vanamehele kõigest jõust küünarnukiga. See aga on siiski kõvem; ka on ta taga ääres, kus sein toeks, ja nõnda pugib ta eide viimaks põrandale.

„Mine kus kurat, aga sängi ma sind enam ei lase. Poe lakka, mine külapoissa taga ajama, ega sa seda ametit veel ära pole unustanud“.

„Nirrak, röövel! Esimese naise tapsid sa ära, nüüd tahad minuga sedasama teha, küll ma sulle näitan!“

Ja eit võtab seina äärest kõik, mis talle kätte juhtub, ja loobib vihatujus asemele, et vanameest tabada. Müts käib mütsu peale, üks sängi alla, teine vastu seina, aga vanamees jääb ikka ilma. Siin on pastlad, saapad, kaljakapp, paar puulusikat, ka tool. Eide süda saab veel rohkem täis, miks ükski asi pihta ei lähe, ja hakkab nutma, mitte valu pärast, vaid sellepärast, et ta lahingu kaotanud. Vanamees parastab teda, noomib ja pilkab. Viimaks võtab Tiina mehe pika halli kuue, laotab selle keelust hoolimata seina ääre põrandale ja heidab magama. Ka taat vajub unehõlma.

Teiselpool seina on juba ammu kõik vait. Ainult vahel häälitseb keegi tasakesti: „Poo ä’ä, poo ä’ä!“ Aga ka sedagi ei ole kuigi kauaks. Surmlik vaikus valitseb peagi terves majas, kuid ainult inimestest, sest kilgid lasevad seda tublimini laulu, saevad krägiseva poognaga.

Kaasi rahva viimasel suurel lahingul oli oma hea tagajärg: Tiina käis Viiu juures katsikul, titeputru viimas, ehk ta küll päev enne seda vandus, et ta oma jalga üle selle läve ei tõsta. Ta poleks tõesti seda vist niipea teinud, kui ta vanamehega riieldes lahingut poleks kaotanud. Ta tahtis meest sõimata ja vanduda, aga kelle vastu? Hakka selle pärast külasse minema, parem on ju Viiuga ära leppida; ehk õigust ütelda, leppimist polnud tarviski, oli vaja ainult Viiu juure minna ja temaga lahkelt rääkima hakata. Aga see on juba liig, sest see tähendab jällegi, et sa alla vannud. Kuid viha mehe vastu ei annud järele. Tiina läks poodi, mis paarsada sammu eemal, tõi mannajahu, keetis putru, küpsetas veel kolm, neli tükki liha, mis ta viimase seakintsu küljest lõikas, ja läks Viiu poole, nagu poleks nende vahel iialgi midagi olnud. Katsikult tagasi tulles oli ta süda enam kui pool kergem. Ka mehe peale polnud ta enam nii vihane. Ta mõtles jälle hakata temale leivakottigi valmis panema, kuna ta seda paar hommikut ei teinud.

Laial oodatakse täna Jürit – linnas teenijatest nooremat poega – koju. Viiu väriseb Jüri peale mõteldes. Mis ütleb ta? Juba endise venna sündimisel, kes nüüd käia tätsab ja teistega õues kaasa kriiskab, sõimas ja haugutas ta ema. Aga mis saab veel nüüd? Aga ka siin mõtleb Viiu, et tulgu mis tuleb, mis ta siis ikka teeb.

Jüri tuli alles õhtu eeli. Juba õueväravas kisendasid väikesed vennad talle vastu: „Meie eidel on titt!“ Teretamisega polnud kellelgi asja. Jüri kulm kukkus kohe kortsu.

„Tere, juba oledki kodus, me ei mõistnud veel arvatagi, et nii ruttu. Said ehk mõnega küüti..?“ rääkis Juuli õnnelikult, vennale õues vastu minnes. Ta ei saanud oma sõnu lõpetada, kui Jüri, ilma et ta tervist oleks vastu võtnud või õele kätt annud, ütles:

„Mis kuradi tere? Jälle üks juures! Ma ei mõista, mis te nendega tegema hakkate, kellel neid tarvis on..?“

„Jüri, helde aeg küll, ära hakka jälle, nagu teisel korral… eit ja taat on muidugi mures ja hirmul“.

„Need on hirmul küll ja sepitsevad aga teisi juure. Vanadel inimestel pole ka aru märkigi peas. Et nad ise oma lollusest ükskord aru ei saa“.

Nõnda sõimates astus ta kambri, kus Viiu põlatud poega imetas ja oma saatust ootas.

„Jälle sul üks vääks juures“, rääkis Jüri emale. „Mis sa ütlesid mulle teine kord? Et Juljus viimane on, aga mis see siis nüüd on? Võib olla, tüdruk ehk veel koguni?“

„Ei ole, poeg on“, sõnas Viiu, ilma et ta oma silmi oleks üles tõstnud.

„Oleks ta tüdruk olnud, siis oleks ma ta küll jalgupidi vastu seina virutanud! Ei tea, mis pagan sa nende nirakatega teed! Et sul ükskord himu otsa ei saa, surevad sul nälga kätte ära; paljad nagu harakad“.

„Heldene aeg, ega ma siis üksi seal süüdlane ole“, rääkis Viiu.

„Üksi süüdlane ole… Vanamees on niisamasugune tola, nagu mõni maksaks nende pealt…“

Viiu hakkas nutma.

„Nüüd nuta ja hulu, nagu see nad su’lt vähemaks võtab. Surm ei taha ju ka neid. Ei tea, mis ta niisuguste nälgind kiiskadega teeb, muud kui las’ virisevad. Pärast vannuvad muidugi kõik teid selle eest, et te neid olete nõutanud. Hale meel ei ole teil ka neid näha! Parem võivad nad sündimata olla, kui sedasi vingerdada, paljajalu ja paljareisi jooksta ja härra ees mütsata seista. Ma ei taha sellepärast koju tullagi: viletsus vahib sulle igast nurgast vastu. Süda saab täis, iseennast ei taha näha…“

Poeg sõimas ja haugutas, ema nuttis ja õõtsutas põlatud venda põlvedel. Ja siis tuli vaikus. Keset palet kortsudes seisatasid eidel viimased pisarad, nagu ootaksid nad teisi järele Silmad läikisid kustuval helgil. Jüri tõusis toolilt, tõmbas sügavalt hinge tagasi, pistis käe tasku, võttis kahe kopika eest saia välja ja andis emale, sõnades: „Säh linna saia ometi, ega sul haiguse ajalgi midagi paremat olnud kui kala, leib. Oleks ma seda teadnud, ma oleks midagi toonud, aga ma ei võinud ju aimatagi; mõtlesin, vanad inimesed, ega enam ole“. Jüri oli varsti oma vana ema poeg, põlatud venna vend. Vihatuju oli mööda. Ema hingas kergemalt, vaatas rõõmsalt oma pojukest. Siis tõstis ta pilgu Jüri poole, püüdis nagu naeratada, ja juba hiilgasid pisarad jällegi ta auku vajunud silmades. Ta tahtis midagi pojale vastata, aga ei saanud – huuled liikusid ainult. Saia võttis ta vastu ja hoidis käes.

„Eks sa hakka sööma… Aga ega sa raatsi, annad muidugi poiste kätte“, rääkis Jüri. Ta seisis ema ees ja vaatas väikest venda, kes rinda suus hoidis. „Mul on taskus nende jaoks kompvekka, söö aga sa sai pealegi ära“, pööras ta veel kord ema poole. Ta teadis aga selgesti, et sundimised asjata on: vähemalt poole saia annab Viiu ikkagi lastele. Jüri teab seda ise oma käest: ka tema oli kord väike, kallis pojuke.

Isale ei tee Jüri etteheiteid, kui see töölt koju tuleb. Ta kardab, häbeneb, võib olla tunneb etteheidete asjatust. Isa on sõnavaene, nagu rahutu, kui lapsukene kägisema hakkab.

Kui suuremad õhtul lakka ronivad, jääb isa mudilastega tuppa – istub norus peaga aseme äärel, kus ees kõige väiksem kiigus puhkab. Natukese aja pärast kostab norisemine: vanamees on magama uinunud.

Magage magusasti, isa ja pojad, puhkamist läheb vaja, kuid millal ärkate teie? Hommikul. Aga millal on see hommik? Siis kui öö mööda on läinud, kui päike särades tõuseb. Aga ilm on ehk pilves, mets on ees, suur, paks, pime mets, päike ei paista teile? Noh, eks siis tõuse valge hakul. Ja, ja, valge hakul, kui ka päikest veel kuski näha ei ole…

Viiu ei saa veel aega magama minna, ta peab enne Tiinaga nädalasündmused läbi arutama, nagu see laupäeviti nende põline viis rahuaegadel on.

„Te Jüri tuli täna koju… Mis ta ka ütles, et sul jälle pisike on?“

„Oh, Jumaluke, kartsin esiteks, et tuleb ikka kallale; säh, ütles ju, et ta oleks jalgupidi vastu seina virutand, kui tütar oleks olnd, õnn et poiss on. Noh eks tal ole õigus ka, või ma’gi seda tagasi a’an, aga mis sinna parata. Ma olin üsna mureta, kui mul Juljus ära oli, et ega enam karta ole; käevaataja ütles mulle, et Juljus pidi viimane olema. Aga eks see ole Jumala tahtmine, annab ja võtab. Kui Hans ja Tiiu ära surid, nutsin ma ja mõtlesin: surge aga pealegi, saate vaevast lahti, taeva Isa juure, temal leiba küll, kurja pole te ka veel teind. Ehk kus nad seda kurja pidid tegema. Tiiu oli pisike, kõhnake, käed ja jalad imenääpsukesed. Ma olin ise sel ajal haige, süüa polnd ka midagi, nagu nüüd, rinnad olid tühjad, muud kui viriseb ja nutab teine, aga mis sa teed! Anna see tühi nahk teisele suhu, tirib, tirib, ja jälle laseb lahti ning nutab haledasti. Ta oligi imelik laps, teist siukest pole mul olnd, nuttis päris vana inimese moodi. Ma hakkasin kohe vaatama, et saab näha, mis ta’st saab – näe, ära suri…“

„Eks ta ole nende lastega see tegu; mul on praegu kaks tükki teisi, siiski tüütavad ära, viruta teisi vahel. Sestsamast kahju omal ja hale meel. Ei tea, mis sa rumalatest peksad. Rikastel, neil on teine asi… aga vaata, ega neil polegi neid palju, meil veel rohkem. Näe, mõisas on paljalt neli tükki, kas tema ka poleks jõudnud neid toita ja katta?“

„Jah, näe, võtavad teised ammed koju ja kõik, ehk kuidas neile paraku süüa antakse! Mul on paergu… no mis sa annad talle? Mõtlesin, et kui lehmadest rohkem piima saaks, hakkaks seda talle andma, aga neist pole midagi saada. Jüri tuli ka koju, nüüd hakkavad kolmekesi tööl käima – hoia aga viimane piimatilk nende jaoks, ega nad vee leivaga rahul taha olla“.

„Aga mis muud, kui ta vähegi märkama hakkab, peab talle ühte ja teist asja hakkama peosse toppima. Näe, Juljusega oli, niipea kui juba tugede najal istuma hakkas, lutsutas teine leivakoorukest ehk lihatükki pealegi, silmad aga liimendasid peas, kärbsed kippusid kallale – neil on ju kohe hais ninas“.