Kolm isamaa kõnet - Carl Jakobson

Theodorik tänab siis siin Eestlasi, et naad seda nõuu ete wõtnud, ennast temaga tutwaks teha, ja oma saadikuid kunni Itaalia maale saatnud, ning palub neid, seda sõbrust temaga edasi ajada. Eestlased purjutasid nõnda oma laewadega kunni Itaalia maale, naad saatsid saadikuid Itaalia kuninga juure, nagu pärast aastal 1205 Polotska suurewürsti juure. Naad käisid oma wanemate ja sõapealikute al nii hästi maisa maad mööda, kui üle mere waenlaste wasta sõdimas. Nõnda tulid aastal 1210 Saaremaa mehed 300 laewa ja suure hulga wenede peal Koiwajõe suhu sõdima, kus neil 2000 hobust kaasas olid. Nende sõdimise wiis, nende teraw nõu, kui naad Liiwirahwast ka ühes püüdsid Sakste wasta sõdima äritada, ehk kui naad korraga kolmelt poolt waenlaste peale langesid ja oma sõaleeride ümber wallisi raiusid, see kõik ja palju muid asju tunnistawad üht selle aea kohta kõrget harimise järge.

Eestlaste wahwus ja sõawägi oli sel wiisil kõigis põhjapoolseis maades kardetud, ja nende keha tugewus oli kuulus. Selle tunnistuseks wõiksime weel mittu kümmend sõnumet wana aea raamatutest nimetada, aga see teeks meie kõne liig pikkaks. Üht asja aga tahame weel nimetada, kes wana Eestlaste tähtjusest paremat tunnistust annab, kui kõik tunnipikkused kõned. Aastal 1186 saiwad Daani sõamehed oma kuninga poolt luba, oma õnne wee peal Eestlaste wasta katsuda, mis neil aga sugugi korda ei läinud (Petrus Olai in scriptoribus rerum Danicarum medii aevi 1772 p. 121). See oli just selsamal aastal, kus esimene saksa piiskop Meinhart Liiwi maale tuli, et siin „waeseid paganaid” ristiusku pöörda, kes ka tema wasta, nagu enne jo saksa kaupmeeste wasta, wäga lahked olid, kuuni ta tõisel aastal, kõik „waeste paganate” heaks, oma Rootsimaalt tellitud meistritega Düüna jõe ääres kiwist ja rauast tehtud kantsisi hakkas ehitama. Kaks aastat peale Daanlaste kiusamiste, see on a. 1188, purjutasid Eestlased Rootsimaale Mälaari järwe, kes sel aeal Daani kuninga walitsuse al seisis, lõiwad seal ülema piiskoppi Johanni Upsaalast 1sel Juunil maha ja põletasid pereka Sigtuuna linna ära, kellega naad praegust Rootsi päälinna Stukholmi sundisid asutama. Praegu pannakse weel, ehk kül jo ligi 700 aastat sest aeast mööda läinud, Stukholmi ja Upsaala wahel wana Sigtuuna waremeid ja wägewaid neljanurgelisi tornisi imeks, ja ei jõueta ära mõista, kuidas selleaegse puudulise sõa-riistatega Eestlastel wõimalik olnud, seesugust wägewat ja perekat linna ära lõhkuda. Rootslaste suus liiguwad aga praegu weel kõiksugused juttud selle linna ärarikkumisest ja iseäranis Eestlaste wahwusest seal juures.

Need aead seisawad liig kaugel meist ära, et meie üht täieliku pilti Eestirahwa selle-aegse seadustest ja eluwiisidest wõiksime saada. Rahwa enese meestest juttustab neist üksi Lätti Hindrik, kes aga Saksamaal üles oli kaswatud ja sellepärast mitme asja peale läbi tõise prilli waatas, kui meie seda oleksime soowinud. Nõnda palju aga saame tema kirjadest ommeti teada, et Eestirahwal omad preestrid ja templid olid, ja et nende üle nende omad kuningad ehk wanemad walitsesid, kes kindlais kantsides elasid. Kõige kuulsamad neist olid Lätti Hindriku kirjade järel: Alo, kuulus wanem, kes Polotska suurewürsti Wladimiri juures Sakste wasta abi otsis, Alo, Anno, Asse, Azo, Kaupo, üks esimestest wanematest, kes ristiusku heitsid, käis pärast Roomas paapsti juures, kes selle eest tema würsti nime kinnitas ja teda Sakste rüütlitega ühe järje peale tõstis (tema järeltulew sugu elab praegu weel), Kuulewene, Rameko, Wesike, Uldenägu, Wane, Waribul, Imant, Lembit, Nunnus, Wottele j. m, – Üks wäga auuwäart ja tahtjas asi wana Eestlastest, mis Lätti Hindrik mittu kord suure kiitusega nimetab ja mis sel toorel aeal sõdija rahwa juures wähe leiti, on see, et Eestlased sõdades millaski waenlaste naisi ja lapsi ära ei tapnud, waid seesugust tegusi jõleduseks pidasid. Sest näeme, et meie eeswanemad ka südame poolest kaunis haritud olid, ja selle-poolest meie praeguse Eestlastest sugugi tagasi ei seisa, kes ka weel iga pääw walmis on, oma endiste wihameestele, kus ial wõimalik, leppituseks kät pakkuma.

3. KUNSTID JA TEADUSED. Seda meie teame, et 12mas aastasadas, kus Breemeni missionärid meie maal risti-usku mõõgaga hakkasid laiali lautame, Saksamaal kunstidest ja teadustest weel suuremat juttugi ei olnud. Mis munkadest kloostrites teaduse raamatute kohta sünnitadi, seda tehti kõik ladina keele ja saksa-keeles ei olnud muid kirjast leida, kui üksikud jaud piiblist ja mõningad ilmalikud laulud. Saksakeel ise oli puhtast harimata. Et aga Sakste juures sellepoolest nii waene lugu oli, sellepärast meie ei wõi ütlelda, et ta Eestlaste juures weel waesem olnud. Kõige kõrgema waimujärje peal seisid sel aeal Araabia, Persia ja Kreeka rahwas teaduste, ja Kreeka ja Itaalia rahwas kunstide poolest. Nende rahwaga oli aga ka Eestlastel ja ammust aeast peale tegemist, nagu aearaamatute sõnumed ja wanad rahad tunnistawad, keda meie maal hulgakaupa mulla seest leitakse. Eestlaste laewasõidust, sõapidamisest ja kauplemisest tõiste rahwaga oleme jo küllalt rääkinud; saagu siin nüüd ka weel mõningad kodused asjad nimetud.

Wilhelm v. Modena kirjadest, kes kui paapsti saadik mittu kord Liiwimaal käis, leiame, et Liiwimaa ökonoomia olla põlluharimine, kalapüüdmine, mesipuud ja lubjapõletamine olnud. Aga selle üle on ka weel wanemaid sõnumeid, sest jo Tacitus ütleb: „Eestlased hariwad suurema hooldusega põlluwilja ja muud wilja, kui see muidu Germaanide laiskusega ühte sünnib”. (Tacitus pidas selleaegse põhjarahwa keelte puuduliku tundmise pärast Eestlasi Germaanideks). Ja Lätti Hindrik juttustab Järwe maast, et ta jo aastal 1211 üks wäga haritud kubermang olnud, suure ja pereka küladega. Iseäranis ilus, suur ja perekas küla olnud Karetene, keda Sakslased Lätlastega ühes tühjaks riisunud ja ärapõletanud. Imelik on aga, et Preisi wana aearaamatute järele, Preisi rahwas Eestlaste käest põlluharimist on õppinud. Erasmus Stella (Libonothanus med. Dr. ja Zwikkani kodanikude ülem), kes aastal 1510 kirjutas, annab sest täieliku otsuse kätte. Ta ütleb omas ladinakeele kirjutud raamatus: „Wanad Preislased ei harinud põldu, olgu, et naad põlluharimist ei mõistnud, olgu, et naad oma maa headuse tallelepanemisega ennast ühes arwasid oma naabrite eest pidama kartma, kes neid siis ehk ära oleksid ajanud, ehk olgu, et naad põllu seest wälja siginewat päätoidust ei tunnud” – ja paneb need sõnad Tacitusest (de Germ. c. 45) juure: „Eestlased hariwad suurema hooldusega põlluwilja ja muud wilja, kui see muidu Germaanide laiskusega ühte sünnib”. Hartknoch omalt poolt lisab weel seie juure: „Neist Eestlastest on ka tõised Preislased, nii pea kui naad seie elama asusid ja omale majad üles olid ehitanud, ka õige pea põlluharimist õppinud”. – Ka Hiärne kirjutab a. 1198 kohta, et Saksad Liiwlaste põllud olla põlema pistnud, ning neid selwiisil sõnakuulma sundinud. Konrad von Meindorp sünnitas, nagu Lätti Hindrik jutlustab, seeläbi üht suurt riidu, et tema sulased Liiwlaste põllu pealt wilja äralõikasid. Aastal 1211 tõusis hirmus mässamine seepärast, et Wendi rüütlid põllu-wilja olid hakkanud pärima, mis Liiwlaste päralt oli. Nõnda näeme siis, et põlluharimine Eestlaste juures jo wanal aeal kaunis kõrge järje peal olnud (wist kaunima, kui mitmes paigas meie aeal), ja et tast hulk rahwast elanud.

Et Eestlased laewa-ehitamist ja taewa tähtede tundmist mõistsid, tunnistawad nende meresõidud. Ka mitmetsuga laewa-riistu pidi neil olema, see on selge, nimelt kui meie mõtleme, et nende laewad mitmet moodu olid ehitud, nagu Lätti Hindrik jutlustab. Ise olid kauba-laewad, ise sõa-laewad ja wened. Nüüdki on neist tundmistest ja riistadest mitmeid meie rahwa juures leida.

Aga mite üksi laewa-ehitamist, waid ka suuremaid ehitusi mõistsid Eestlased, nagu nende kantsid tunnistawad, kellega Sakstel kõige oma tugewama sõariistatega enne wäga palju tegemist oli, kunni naad neid ära jõudsid wõita. Wana Warbola ja Soontagana kantside waremeid on nüüdki weel Harjumaal näha, kust ka palju wana rahast on leitud ja weelgi leitakse. Kahju, et meie rahwas neid mullarüppe seest ilmsiks saadawaid asju weel nii wähe mõistab kalliks pidada, kes, kui naad õppetud meeste kätte saaksid, mõndagi otsust meie wanast aeast wõiksid anda.

Pääasi aga, kust ühe rahwa waimuharimise järge äratunnukse, on tema keel. Keel on ühe rahwa harimise kandja, ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on, kes üht rahwast rahwaks teeb; ta warjab üht lõpmata wäge ja pühaust oma sees. Keel ja mõistus käiwad käsikäes, sest keel on awalikuks saanud mõistus. Seepärast wõime ka sest, kuidas ühe rahwa keel haritud on, kõige paremine rahwa enese waimujärge äratunda. Wõtkem sellepärast kuulda, mis kuulus keeleuurija Faehlmann eesti keelest ütleb. Ta kirjutab (Ueber die Declination der Nomina): „Missugused asjad on need, kes järeltulewa põlwedele ühe rahwa täieliku ise-olemist ja ise-aega kuulutawad? Kus histooria selgest kirjutud sõna puudub, seal teewad seda ehitamise ja luulemise järele jäänud mälestused, ja mitmesugused asjad, keda maa rüppe maeti ehk kes kogematal wiisil sinna juhtusid, ning siis kogemata jälle pääwa ete tulewad. Kuidas oli Eestlaste wanapõlw? Kas siis Eestirahwal ühtegi mälestust ei ole, mis meile tema möödanikust sõnumeid annaksid? Meie ärawõitjad omas tühjakslaastawas tujus häwitasid kõik, mis wana oli, maa pealt süütumast ära, ning ilma-aegu küsime nende kasinaid kirjasi, kuidas siin oli, enne kui sai, nagu ta nüüd on. Ehituse mälestusi ei ole meie aeani ühtegi järele jäänud, sest linnad ja ehituse tööd pidid kül kõige esite ja iseäranis laastamise tujule ohwriks langema, ehk ärawõitjate sundimise kantsidele matterialiks saama. Üleskirjutud luuletusi Eestirahwa möödanikust meil ka ete ei ole näidata, ning meie kodumaa rüppest hulgakaupa ülesleitud wanadusi katsub histooria kriitik ja heemika teadus wõeraste omanduseks mõista, kes aegaealt meie randades ja uulitsate peal kõndimas käinud.

„Aga rääkimata sest, et hädastlikud tarwitused põhjapoolseid ehitusi üles ehitasid, – rääkimata sest, et luuletuse sünnitused ennast lauludes ja ennemuistese juttudes üks aastatuhat otsa alles hoidnud, – rääkimata sest, et Eestirahwas omal uuel ärkamise aeal waimu priiusele oma kodumaa mullapõrmus leitud wanadusi oma eeswanemate omanduseks saab tunnistama, – rääkimata sest kõigest, peame oma keelt kõige ülemaks mälestuseks pidama, kes meie rahwa põlgmata möödanikust tunnistust annab. See keel seisab nagu ühe suure kunstitöö ware meie ees. Keelt nimetan ma kunsti tööks – ta on seda niisama hästi, kui iga muu. Paabelist lahkudes sai iga rahwas oma jau kaasa, ja tahame seda jagu toore matteriali aru sisse panna, siis lõi iga rahwas sest toorest matterialist ühe kunsti töö, kas näusa ehk näuta, ning see kunsti töö tunnistab nagu iga seesugune töö oma meistri suurust. Ja nõnda peame ka meie, kui kõige seaduse-korralisema keele, see on oma eesti keele sügawuste sisse tungime, hüüdma: Selle rahwa möödanik, kellest see keel loodud, ei ole tühine olnud, kui ka tema leud teaduste paberise sissekorrasse, keda maailma histooriaks ja maailma kohtuks nimetakse, üesse ei ole tähendud”. – Nõnda on ka Faehlmanni sõnad. Ma wõiksin tosina kuulsaid mehi nimetada, kes seesama-suguse kiitusega meie keelest on rääkinud, aga sest ühest olgu kül. Seesugusel rahwal aga, kellel peale tema seitsmesada-aastase wangipõlwe weel seesugune keel ja weel seesugused laulud suus on, nagu naad meie „Kalewipoeas" kokn on pandud, – seesugusel rahwal, ütlen ma, on tõeste kord ka paremad aead, on üks walguse aeg olnud, kellest aga meie omale enam üht täielist pilti eiwõi teha. Mis meie teame, on siis lühidelt see, et wanad Eestlased kui üks prii rahwas hoolsaste põldu harisid, mere peal palju kauplesid ja wahwa sõameeste nime al kõigis põhjapoolseis maades kuulsad ja kardetud olid. Naad pidasid tõiste kuulsa rahwaga sõbrust, ja nende saadikud käisid kuuni Itaalia maale. Neil oli üks korraline walitsus, sest nende wanemad käisid iga aasta koos nõuu pidamas, kelle al naad ka sõdisid. Neil ei olnud aga mite üksi seadusi sõa ja rahuaea kohta, waid ka peenemaid eluwiisisi ja harjutusi, mis kõrgemast waimuharimise korrast tunnistust annawad. Naad mõistsid wõeraid keelest, sest Theodoriku kirjas seisab, et ta neile ka weel suusõnaga sõnumeid koju kaasa annud. Neil oli ehk ka jo oma kiri, sest üks imeliku nimekirjadega kirjutud wana-aegne eesti kalender on weel alles. Naad ehitasid kindlaid lossisi ja kõrgeid kantsisi, ning nende templid olid kulla ja kalli kiwidega ehitud. Seda leiame kõik oma rahwa juurest ligi tuhat aastat tagasi, kus weel palju Euroopa maid metsa pimedusega olid kaetud, ja kus Euroopas rahwast elas, kes metsloomadest palju paremad ei olnud. Kui meie nüüd sellepeale mõtleme ja meele tuletame, mis pärast tuli, siis peame hüüdma: Tõeste, see aeg oli Eestirahwa walguse aeg!

Sest aeast, mis nüüd tuli, tahame siis ka weel nattukene rääkida, ehk kül temast jo kõik lühidelt, aga täitsa ja meie südame põhjast wälja on öeldud, kui „Emajõe ööpikuga” hüüame:

„Sõda pikkas wereriidesSõidab tuleratta wankrisSinu pinnal, Eestimaa!Tema sammul haigus astub,Orjapõli kütkeid tõstabRistilöödud kujuga.„Kalew, sinu haua pinnalTõuswad müürid ristiusul,Laulujumal, looja lääd.Sinu lapsed lõõka kandwad,Waenlaste ees kummardawad,Werd ja häbi nuttawad!„Õigus, kus so kodu jäänud?Silmaweega selga pöörnudOlid sa mo isamaal’.Piits ja weri walitsesid!Orjaleiba nuttes murdsidEestirahwas Eestimaal”. —

1186 oli see õnnetu aasta, kus esimene „ristiusu apostel” Meinhart meie maale jõudis. Ta oli Breemeni linnast pärit, kelle kaupmehed jo mittu aastat otsa Liiwimaaga olid kaubelnud ja tema rahwa rikkusest sellepärast palju mõistsid rääkida. Et Saksad siis alles meie maa oleksid üles leidnud, see on üks naeruwäärt mõtte, sest et naad ommeti nii wähe haritud ka ei olnud, et naad kõigeis põhja-poolseis riikides kuulsat Eestirahwast ei oleksid tunnud. – Liiwirahwas seisis Meinhardi tuleku aeal Polozka kuninga Wladimiri kaitsmise al. Seda teadis Meinhart wäga hästi ja palus sellepärast Wladimiri käest luba, enne kui ta oma ümberpöörmise tööga peale hakkas, mis temale ka wäga hea meelega anti. Mõningad rikkad ja auustud mehed lasksid ennast Liiwlastest peale lühikese õppetuse ka pea ristida. – Töisel aastal näeme Meinharti jo üht kantsi ehitawat, keda ükskülaks nimetati. Paar aastat weel hiljem, kus ennast jo suur hulk rahwast heaga oli ristida lasknud, rääkis Meinhart ka jo Breemeni erzpiiskoppi ülemwalitsusest ja iga wilja kümnenda maksust.

Aga nüüd hakkasid Liiwlased jo märkama, kuhu poole asjad püüdsid kaaluda; naad hakkasid ära tundma, et need, kes ika taewariiki suus kannawad, ka sugugi maailma riikisi ära ei põlga. Jo aasta 1l98ma kohta, kus Berthold piiskop oli, juttustab Lätti Hindrik: „Ja Liiwlased saatsid ühe saadiku piiskoppi juure” (kes suure sõawäega Saksamaalt Liiwimaale oli tulnud) „ja lasksid küsida, mikspärast ta üht sõawäge kaasa olla toonud. Saada oma sõawägi koju ja pööra omakstega rahus oma piiskoppi lossi tagasi: neid, kes usku wasta wõtnud, wõid sa meiepärast sundida, teda pidama; tõisi aga awatele, teda wasta wõtma, aga sõnadega ja mite piitsadega”. – Siiski ei arwanud Berthotd ilma sõata läbi saawat, kus ta aga ärateenitut surma sai. Albertiga, kes nüüd Liiwimaa piiskoppiks sai, algab aga meie maa päris hirmus aeg. Ta oli 30 aastat piiskop, aga peaaegu mite üht aastat ei läinud mööda, kus inimeste weri ei oleks jooksnud, kui wee-ojad. Kõige rohkem oli Eestlastel kannatada, sest et Lätlased ja ka üks jagu Liiwirahwast pea ära said wõidetud, ja ennast risti usku andsid. Ehk kül Liiwlased ka Eestlased olid ja Eestirahwa poole hoidsid, siiski sunniti neid wasta meelt oma wendade wasta wõitlema, nagu Lätti Hindrik jutlustab, kui ta ütleb: „Ja Saksad saatsid kõige Liiwlaste ja Lätlaste juure, ja ähwardasid ja lasksid neile öelda: Kes mite wälja ei tule ja kristlaste sõawäe järele ei käi, saab kolme markiga trahwitud. Ja nõnda tuli hirm kõikide peale ja naad tulid”. – Eestlaste wahwus selle hirmsa sõa aeal on imeks panna. Albert läks iga sügise Saksamaale, tuli iga kewade uue ristirändajatega tagasi, ta jagas neile mõisaid wälja, ta asutas wiimaks aastal 1202 mõõgawendade ordot ehk rüütliseltsi, kes sellepeale pidid wanduma, et naad oma terwet eluaega selletarwis saaksid kulutama, Läänemaa paganate wasta wõidelda, – aga see kõik ei tahtnud aidata, sest Eestlased tegid ennast ika jälle uuest neist wäekaupa neile kaela pandud ahelatest priiks. Wiimaks, a. 1218, läks ta ka weel wägewa Daani kuninga Valdemari juure, nagu Lätti Hindrik ütleb, „selle härda palwega, et ta oma merewäge tulewal aastal Eestimaa wasta saadaks, et Eestlased rohkem alandud saaksid”.