Ühe kirjaniku päevaraamatust ja teisi lugusid - Juhan Liiv

KODAVEREST

Ilmad – nõnda algavad kõik kirjad ja sõnumid – on nüüd üleüldse vesised, just nagu see materjal paraku, millest kihelkonna-kirjad sünnivad. Jaa, aga lugeja tahab nimelt teada, missugused ilmad Kodaveres on, millal Jaani talus kevad tuli, millal Mihkli talus sügis algas, ja muid niisuguseid tähtsaid asju. Ei siis muud kui algan minagi ilmadega pääle. Igast vallast oma põua või vihma sõnum, igas talus oma ilmaseisu teataja jaam ja asi on nii korras, et Ameerika kade olgu. Oh te ilmad, oh te ilmakesed küll! Ma kardan, ma saan koguni vaimustatud, kui selle pääle hakkan mõtlema, kuidas ilmakõne veel ülem on kui silmakõne. Kui taeva Isa inimestele üht igavuse vahendit ja jutulõnga jätkajat tahtis kinkida, silda teha, mis mitte üksi silmast südame, vaid ka üle iga tee ja vee aitaks, inimesi liia mõtlemise eest hoiaks, ajalehtedele ja sõnumisaatjatele materjali annaks, siis lõi ta ilmakõne küsimised ja kostmised, nagu: – Ah kui ilus ilm täna on! – Täna on ilus ilm. – Ilus ilm on täna. – Aga mis kena ilm. – Kolmatkümmend, ilm on ilus! – Jaa, ilm on ilus, kena, meelitav, tulevad vastused, milles iial loogikapuudust ei ole.

Конец ознакомительного фрагмента.