Ühe kirjaniku päevaraamatust ja teisi lugusid - Juhan Liiv

Oh, oh, oh inimesed! (Täh. Natuke liialt ohkamisi, aga ehk on nendel see mood! Tähendused on küll keelatud, aga meie päevil lisatakse isegi telegrammidele "ohoh!" ja "nonoh!" juurde.) Kui te teaksite, mis siin kõik näha on või kuidas ma veel siia sain? Hähäh, (juba naergi lahti!) küll oli see kena! Mina ja mõned teised, kes minuga ühel ajal selle ilma jumalaga jätsid, ei võinud mõistagi mitte raudteega teisale saada. Usaldasime sellepärast endid ühe puuduliku õhulaeva saatuse hooleks ja tee teise ilma algas. Ka siin on oma jaamad. T u s a jaam on esimene, milleni kõik hästi läks, aga siit kuni Kannatuse katkemisejaamani läks juba sandisti. Kuni Pauk-jaamani saime õhulaevaga, siis ei olnud seda kõikuvat korvi enam tarviski, vaid meie tõusime kui eetri jaokesed kergelt üles ja võtsime tee varmalt ligema teise ilma, see on Marsi pääle. –

– Kes teie olete? küsisime meie imelikkude elukate käest, kui ühel hommikul haljal murul ärkasime. Imelikud karvased pool-inimese, pool-koera moodi elukad olid meie ümber kogunud ja näitasid esimeste käppadega meie pääle. Mõned olid koguni sabalised, aga mitte kõik.

– Kes teie olete? kordasime uuesti küsimust.

– "Hu–hu–hu–hu!" vastasid nad. – "Mis te ütlete? – Hu–hu–hu!" Toho kamerunlased! Pagan teie hu–hu siis tähendab? Aga sabalised näitasid minu pääle, nuusutasid mind, jooksid eemale, tulid kartlikult lähemale, nuuskisid jälle ja raputasid oma karvaseid lakkasid. Lähemal seisjad hakkasid kangesti aevastama. Pagan võtku, ega ma ometi ninatubakat maa päält kaasa pole võtnud. Otsin taskud läbi, ei midagi. Ma tõendan seda neile kõigis Euroopa keeltes, aga ei, sabalised põgenevad, nagu kardaksid nad, et ma nende sabad ajalehte panen. Nüüd hulkusime mitmed Marsi külad läbi, aga ikka seesama lugu. Minu seltsilised leidsid viimaks ühe Mars-kadaka perekonnas vastuvõtmist, aga mind nuusutati igal pool nii kartlikult, et igaüks mu eest põgenes. Igavene juut Marsi pääl, mõtlesin mina. Ja seda teevad need neetud marslaste koonud. Seitsmel seebil pesin ma ennast ja tuulutasin riideid, et mõnest marslastele kardetavast maapäälsest haisust lahti saada. Viimaks jõudsin suurde linna. Ka Marsil on linnasid. No, väga kena! mõtlesin ma. Linn oli päälegi väga tore, tornid väga kõrged, ja mis veel kõige imelikum, seisid päris ilma tugedeta üleval. Suured saksad kõik väga sabalised, mõnel on see ülearun liige seda, mõnel toda karva, mõnel pikk, mõnel lühike, mõnel koguni pikem kui terve keha. Ühe kui teisega katsun juttu, aga paraku – koon hakkab liikuma ja minu eest põgenetakse kui tule eest ja katsutakse aga sabasid varjata. Hädas vaatan ma ümber, kas üht habemeajaja töötuba näeksin, kust ma enesele ka saba taha laseksin seada, et need pärdikud mind enam ei kardaks. Loen ühelt klaasukselt: "Habeme mahavõtmine liikumise seaduse teel!" Pagana pihta, see kõlab peaaegu eesti keele moodi, viimati ei ole siinsed kirjanikud ja ajakirjanikud rahva keelt veel nii kaugele ära rikkunud, et temast aru ei võiks saada, nagu see kurja maakera pääl on sündinud, mõtlen ma ja astun sisse saba tellima ja habet ajama. – Kõige imelikum asi, mis mulle silma torkab, on see, et habemeajaja, inimese moodi loom, mind sugugi ei karda ega nuusutagi. Tema koon on palju lühem ja saba ei ole olemaski.

– Mis teie soovide järelduse järje tagajärg on, mu härra? küsib ta – taevakene, kaunis eesti keele moodi kõlavas keeles.

– Tahan habet lasta ajada.

– Ah habet maha võtta, noa ja käe, see on raua ja käe abinõude liikumise seaduse teel?

– Jah, sellel teel, vastan mina ruttu.

– Tavalikult kõik habe maha võtta? küsis marslane.

– Tavalikult kõik, vastan mina ja imestan isegi, kuidas ma selle maa keele nii ruttu selgeks sain.

Vagune kartlik loomakene on varsti mu lõua paljaks teinud ja minul väriseb ihu tulevase sabaristimise pärast.

– Mis veel soovite, mu härra? küsib karvavõtja.

– Tahan ka üht saba tellida.

– Saba?!

– Saba neh.

– Saba tõesti?!

– Nojah, siinpool on ju see mood.

– Vabandage, mu härra, vastab kunstnik häbelikult, mina olen erapooletu!

– Kas siis saba mõni erakonna märk on?

– Mu härra, kust teie olete?

Ütlesin, et ma otseteed Saksamaalt tulen.

– Nojah, teie maakeralased arvate, saba on saba. Saba on meie juures kõik, või ei midagi. Mina olen erapooletu ja seega ei sabakunstnik ega sabakondlane.

– Aga mulle on saba iga hinna eest tarvis, mis siin, nagu näha, passi asemel on.

– Minge ülemarsilisesse sabavalmistamise magasini. See on sääl ja sääl.

Pärgel teid küll – siunasin ma, pidin aga ometi nende kallist linnast läbi ratsutama, kuni toreda sajakordse lossi ees seisma jäin, mille väraval laua pääl oli lugeda: "Ülemarsiline sabavabrik".

– Teie soovimine, härra? küsis üks vastutulija sabasaks.

– Tahan saba tellida.

– Silmapilk, olge hääks, istuge!

Ja nende sõnadega on tal põll ees, abilised jooksevad kääridega, kammidega ja taevas teab millega kõik talle appi

– Missugust saba härrad soovivad?

– Missugust?

Pidin ütlema: Kas see ükskõik ei ole, aga õnneks tuli mu eksitus õigel ajal meelde ja ma küsisin:

– Missugused teil on?

Sabaline vaatas nagu kahevahel olles või tunnistades minu pääle (nii nagu ei oleks minu juures kõik korras), ütles aga siis:

– Meie kaupluses on, nagu ise teate, kõiksugu sabad, mis terve Marsi pääl kantakse, kuidas neid ise tunnete (mu hambad lõgisesid), nagu: seisuse järele pikad, parajad ja lühikesed sabad, värvi järele vanameelsed, vabameelsed, parasvanameelsed ja parasvabameelsed sabad, raasike vanameelsed ja raasike vabameelsed sabad, isamaalised sabad, erapooletuse sabad, kahepaikse sabad, mida kord järele, kord põueskantakse. Ehk olete vast kirjanik? Nende tarvis on meil algupärased ja järelaimamise sabad jne. Missugusega võin teid teenida?

– Hädaabi saba! vastasin ma, et aga ühtenimetada. Higi jooksis otsa eest.

Aga kohe toodi üks saba nähtavale.

– Teie sabakandmise lubatäht?

– Pärgel võtku, kas ka siin lubatähte tarvis?

– Mu – mu härra, – kes te olete, – mis te käite, – mis te otsite, – kas, – kus? Hing kippus sabaseadjal kinni jääma.

– Ja kas siis teil ei olegi lubatähte?

– Ei.

– Siduge, mässige!.

Kes teab, mis oleks sündinud, aga õnneks võisin ma seletada, et maa päält tulen ja nende sabaloogikas täitsa kahjuta võõras olen. See aitas. Minu küsimuse pääle, mis siis nende kõikide mulle ette veeritud sabade tähendus on, kästi mind seda ülemarsiliselt konversatsioonileksikonist ehk teaduste raamatust järele vaadata.

– Kust raamatupoest ma leksikoni saan?

Marslane vahtis pärani silmil mu otsa.

– Leksikoni ühisus elab Viu-Vau uulitsas nr. 500.

– Sõnaraamat elab – teie tahtsite ütelda, sõnaraamatut saab osta – kogelesin ma hirmuga.

– Osta? Teie tahate inimesi osta?

– Vabandage, mina ütlesin sõnaraamatut osta või vaadata.

– Aga mu härra, kes meist pääst hull on, teie või mina? Teie sõidate sõnaraamatu ühisusse ja küsite, mis tarvis.

– Halastage, mina sõita raamatusse.

Siin lõi marslane enesele otsa ette ja saladuses nähti tal käes olevat.

– Teie, maakeralased, olete meist tuhataastat taga, nagu näen. Tuhande aasta eest juba pandi Marsi pääl surnud sõnaraamat Kolikambri muuseumi luku taha ja elav teadusteja tulevaste asjade nägija sõnaraamat ehk "Kõnekoda" seati joonde. Üks mees on A, teine B, kolmas C jne., see tähendab, üks on need asjad kätte õppinud, mis a all, teine mis b all jne. ette tulevad, kuni terve sõnastik läbi. Need annavad igale küsijale suusõnalised ja suupärased kostused. See ülemarsiline sõnastik ei ole muud midagi kui meie ülemarsilise ajalehe kõnekoda ja ülemarsiline kõnekoda ei ole jälle muud midagi kui meie ülemarsilise ajalehe toimetus ise. Meie juures ei trüki enam keegi ajalehte, igamees astub toimetusse, kuhu Marsilt ja maakeralt, tähtedelt ja planeetidelt kõik telegrammid tulevad, ja kuuleb siin, mis süda soovib. Toimetus peab kõik teadma, tema on kõikteadja.

Mina kihutan voorimehega, kelle ilus soru saba pukilt alla ripub, ülemarsilisse kõnekotta.

Siin on kui elu mesipuus. Elavad kirjatähed jooksevad välguna üksteisest läbi kümnetele küsijatele kostuseid andma. Kõnekoja ja ajalehe juhataja istub keskel pukis, närib oma isamaaliku saba otsa ja hüüab "tähti" ja "lehekülgi" ette.

Üks vana emakene astub sisse.

– Minu kirju põrsa kõht on haige. Mis rohi on hää?

– Täht p, vaata põrsas, astu ette! hüüab juhataja.

Inimene, paberist kübarale trükitud: p, vaata põrsas! astub ette.

– Kundsel-pandsel palsam hää rohi põrsa kõhule. Kui ei aita, ära tappa!

Küsimine vastatud.

– Millal tuleb talv ja esimene lumi? küsib üks voorimees kõnekotta astudes. Täht t, sõna talv astub ette ja kostab: "Kahe nädala pärast."

– Missugune on kõige parem linn? – Kes on kõige suurem kirjanik maailmas? – Palju juuksekarvu on igal inimesel pääs? – Kes tegi esimese pajupilli? – Kas tuleval suil rukkid kasvavad, mis päeval nad valmis saavad?..Nii ja teisiti sumisesid küsimused läbisegi ja kõik said ruttu õiged kostused.

Mina küsin, mis tähendab nende sabaregister üleüldse ja üksikud sabad iseäranis, ja saan järgmise seletuse:

Kaua, kaua aja eest laastas meie isamaad õnnetu kodusõda. Rahvas ärkas, küsimine tõusis, kas saba paremal või pahemal pool rõngas kanda. Ühed olid pahempoolse, teised parempoolse rõnga poolt. Suur teadusemeeste komisjon võttis asja uurimisele, töö vältas kakskümmend aastat, siis anti pika ärakaalumise järele otsus pahempoolse rõnga hääks. Ja sellega nõus olid iseäranis pikasabalised. Need elasid Pikksaba kindluses ja sundisid ka paras-ja lühike-sabalisi rõngast pahemal pool kandma ja kasvatasid oma sabasid ikka pikemaks. Paras-sabalised ei jõudnud isamaa alandamist enam kauemini kanda, sõja tuluke lõi põlema ja saja-aastase heitlemise järele löödi otsuse lahing: Pikksaba kindlus tehti maatasa, kodanikkude sabad raiuti parajaks ja rõngas painutati paremale poole. Muudku parassabalised ehitasid Pikksaba kindluse jälle üles ja kasvatasid oma sabad nüüd veel pikemaks, kui need enne nõndanimetatud pikksabadel olid olnud. Jälle tõusis uus sabasõda ja nüüd jäi pahempoolne rõngas võitjaks. Nii vaheldus sõjaõnn parem-ja pahempoolsete kahjuks-kasuks sinna-tänna, igaüks kiitis oma saba, riiul ei olnud lõppu, kuni viimati saba rõngas kandmine, olgu kus pool tahes, surmanuhtlusega ära keelati.

Praegused erakonnad:

Vaba- ja vanameelne erakond. Nende erakondade sünnitajaks oli see, et nad selle üle vaidlema läksid, kas heeringat pääst peab hakkama sööma või sabast. Mõlemad pooled on praegugi ühekangused, võit ettenägematu. Esimesed kannavad kollast, viimased rohelist saba.

Isamaasaba ehk erakond. Seesama, mis vabameelne sabagi, see on, nemad hoiavad heeringa pääst pääle algajate poole, on aga igapidi tulisemad ja jooksevad pääga – pääst ei ole siin palju lugu, kui saba aga hää on – kas või müürist läbi. Sabavärv tumepunane.

Algupärane saba. Väga uhke, praegusel ajal igasugu hilpudega ja helbetega ehitud, iga päev ise värvi. Selle erakonna tundemärk on, et ta kõiksugu rumalusi ja alpusi teeb, nõnda ütelda – algupärast rumalust ehk sellenimelist jutukirjandust, millel ka tõesti algust ega pära ei ole ja seega tõesti algupärane on.

Järeleaimamise saba, ilma mingi värvita. See on algupärase erakonna poolvend, sest need aimavad ikka järele, kui nad teiste kirjatöösid võtavad ja oma nime alla aimavad.

"Ja" ja "ning" erakond. Praegu väga perekad ja vaenulised erakonnad. Esimesed kannavad pikka rohelist, teised halli saba. Riidlevad selle üle, kas ja või ning õigem on kirjutada. Jaalased on ja, Ninglased ning poolt.

Erapooletumad. Ilma sabata, – mida nad üksi põues kannavad. Neil on ükskõik, kas ja või ning kirjutatakse, mida nad ka mõlemaid tarvitavad. Ilma suurema tähtsuseta.

Kahepaiksed. Käivad vahest sabaga, vahest sabata; elavad kuival maal ja vees. Kord on nad vaba-, kord vanameelsete, kord Jaa-, kord Ninglaste poolt. Ilma mingisuguse tähtsuseta.

Nii elav sõnaraamat. Tänu! Mina valisin pikema jututa isamaa saba, mille tarvis kohe luba anti.

Võtku neid ja nende isamaalisi ja muid sabasid! Ära tahtsid mind austusega lämmatada, niipea kui jala nende sekka pistsin. Mina ei tea, mis hääd ma neile tegin, ega nad isegi, mis eest nad mind austasid, aga kätel mind kanti, nagu oleks mu saba magneedist. Muudku pea pööras tuul, kui nägid, et minust mingit sabapoliitika meest ei saanud. Meelepahaga sõitsin raudteega päikese pääle – Marsi päält läheb raudtee haru sinna – varjule. Ühtlasi tahtsin siit ka tähtsaid mõtteid kaasa võtta – tühjast ilmaruumist olla neid ikka leida, tõendavad laulikud.

Tagasi! Aga mõtted, mis sain, on kuldaväärt. Mina heidan algupärase sabaordu liikmeks, see on igapidi mu loomu kohasem. Maa pääl olin selles asjas ju päris kuulsus ise, mind tunti kui tuttavat algupäraldajat igal pool. Homme on Jaa- ja Ninglaste koosolek, seda lähen ma vaatama.

Esimeses tuhinas ei osanud ma marslastest täit lugu pidada, aga nemad on tõesti meist tuhat aastat ees. Iseäranis õitsemas on kirjandus ja kunstid. Nii näiteks ei ole keegi kirjanik Marsi pääl nii jõuetu ja kombevastane, et ta teise käest oma töö üle hakkab arvustust ootama. Astud üle koera, astu üle saba ka, ütleb Marsi kirjanik ja kirjutab ise oma töö üle kriitika. Millal meie maakera kirjanikud nii kaugele jõuaksid? Ainult pudel õlut, või kaks, või kolm, või terve korv maksab iga uus toode. Kuulsused on siin kõik, sest marslased oskavad kiita. Kui keegi kuidagi tuttav on, siis öeldakse: Meie kuulus see ja see, ja kui keegi juba terves kihelkonnas tuntud, siis öeldakse: Meie ilmakuulus see ja see. Vaadake, maapäälsed vennaksed, nii on asi algupärane, nii kaugele peaksime ka ükskord jõudma! Mind kiidavad nad püstijalu.

Koosolek oli väga tähtis. Härra esimees astus kõnetooli. "Austatud pikad, keskmised ja parassabad! Nüüd ükskord saab meie asi võidule ja "ja" kirjutamine kindlaks. Ninglased on laimajad, valetajad, kõlvatumad ega tea midagi. Meie teadusemeeste komisjon on nüüd "ja" ja "ning" üle uurimise töö lõpetanud ja näitab kolme väga tähtsa põhjusega, et "ja" pool eluõigus on. Need põhjused, mis pimedalegi silma paistavad, on järgmised:

1) ja on õigem kui ning; 2) ja on nimelt õigem kui ning ja 3) ja on nimelt ja igapidi õigem kui ning."

– Õigus, esimees elagu! hüüdsin mina ja minu järele terve koosolek, ja võit oli meie.

EGA'S MA NALJA SÕBER OLE

Kellelgi ei ole meel nii mesine, kui minukesel täna. Heldekene, miks ei peaks ta olema, kuna ma tähtsate leiduste leidjaid olen leidnud, kes omalt poolt jälle seda on leidnud, millest Ben Akiba arvatagi ei teadnud, kui ta tõevastase ütluse tegi, et "midagi päikese all uudis" ei ole. Ära sa keeruliste päädega ilmalapsi usugi, mis nemad kõik võivad! Leidus, millest täna räägin, on tähtsam kui kõik teised ja tõotab keelisklemisele ja meelisklemisele niisama tugevaks edendajaks tõusta nagu leierkasti ülesleidmine muusikakunstile – ju selle vist ikka Edison välja mõtles? Asi on nimelt säherdune: Meie austatud inimesed oleme ära tunnud, et sõnade paljus kirjaniku kõige tarvilisem nõue on, millega iga lihtlabast mõtet veel kes teab kui keeruliseks võib teha, nagu ka iga üksikut sõna õige imelikuks kõmbitsejaks keeletargutada. Sellega on kaks kasu korraga käes: mõtte peitmine ja keele painutamine, mis veel kes teab mis tarvis hää võib olla. Mõlemaid armastab rahvas nõnda, et ära kõnele! Esimese juures on tal mõnus rehkendada, teine paneb hõlbul harjunud keele turnima ja ega see halb ole. Kui nüüd keegi näiteks ajalehele sõnumi tahab kirjutada, et eile müristas ja välk maja põlema lõi, siis tuleb seda uue viisi järele nõnda teha: Sel päeval, mis enne tänast päeva igaveseks ajaks ajameresse välksas ja enam iialgi tagasi ei tule, oli looduse näitemäng müristamine ja taevatuli lendas õhust läbi ja süütas maja põlema. Kas ilusamat kunsti veel keegi maa pääl on leidnud? Teine näide. Kui keegi tahab ütelda, et laps tarvitab õppimise järele puhkamist, siis peab see nõnda käima: Laps tarvitab mõtlemise võimendite väsinuks hõõrumise järele puhkamise võimendisi. – See põgeneja ei mõelnud tasumise pääle, tuleks nii ütelda: See põgenik ei mõelnud tasu pääle. – Siin on pääle keele hääduse ka veel see suurem häädus, et sõnale teine mõte saab. Ja miks ei või mitte põgenik ütelda, kui lapselik ütelda võib? Põgeneja võib ju ka omaduse-sõna olla. Miks ei? Võtke siis kõik, kes iial midagi kirjutada tahate, see uus viis omaks ja kui siiski veel kirjandus tagurpidi ei hakka minema, siis – ei ole see vähemalt mitte enam teie süü!