Tammiste küla «veskitondid» - Lydia Koidula

Miina oli ema rääkida lasknud ja silmad seina poole pöörnud, et ta nägu ei nähtud. Nüüd pidas ta voki kinni ja pööris pea eide poole tagasi.

«Saada mind vette hüppama, ema! Käsi mind veski-ratta vahele joosta – seda tahan ma enne teha, kui selle inimese naiseks heita!»

Ta lükkas voki eest ära ja mattis põlle kahe käega silme ette. Eideke jäi korraga kohkuma.

«Oh sina jumalakartmata tüdruk! Kas sa tead ka, mis sa suust välja ajad? Kihutas ta meeletu mulle üsna värina üle ihu oma mõistmata sõnadega! Kui mul nüüd roos tõuseb? No-noh! küllap minu silmad näevad veel, et sa niisugust ka ei saa! Oota veel aastat kaks-kolm, siis oled sa vanatüdruk: tee siis pulmi puust ja otsi au aia-teibast! Siis ei siruta keegi sõrme enam sinu järele välja!»

Miina tõmbas põlle näo eest tagasi, tõusis üles ja sea-dis voki nurka seisma. Siis ütles ta vagusa häälega, aga tõesti: «Eit! seda lootust jäta jälle! Sellele tigedale, salalikule inimesele minna: seda mu süda ei kanna eluajal, parem jäägu ma eluks ajaks vanatüdrukuks! Kullast puur on linnul niisama hirmus näha kui puust puur, hirmsam veel, sest tema varred on kangemad. Parem tahan ma vaesuses üksi elada kui külluses niisugusega koos, keda mu süda ei jõua austada ega armastada. Võib olla, et tema sest õnnetuks ei jääks, mina aga jääksin sest õnnetuks elu otsani. Mis sul sest oleks, ema! kui mind uue katuse alt halja mätta alla saadetakse? Ära pahanda! ma räägin tõtt! Vaata ometi ta silmi, eit! Kes nii salalikult luurides, nii vargsel viisil teise inimese otsa vahib nagu kanavaras: kas sel õige ja puhas südametunnistus on? Jah, puhas vist nagu ahjurind! Ta on hoidlik usin, viisakas, osav – ütled sina? ma ütlen, eit: tema viisaka kombe eest ei anna ma mitte poolt punast kopikat! Meie ees on ta päris lambatall ja seestpidi kiskja hunt. Olen teda korra näinud, kuidas teise küla Sepa Jaagule kirvega hullust peast kaela oleks pannud, kui mina vahele ei oleks tulnud: mees oli julgenud ütelda, et Hinn ülearu matti võtnud. Veel väriseb mu süda sees selle peale mõteldes. Sa kiidad teda viisakaks, korrapäraliseks inimeseks, ema? Minu kõrvad on ergud: ma kuulen tihti öösiti ülevalt pööningu-ust kriiksuvat – kus ta käib öösiti, kui teised magavad? Mine siit otsekohe ta sängi äärde, ema: kui ta kodu on, siis olgu kõik vale, mis ma praegu ütlen! Ei, eit! selle inimese naiseks ei jõuaks ma elades heita, nüüd ega pärast! Enne tulgu, mis tuleb!» Õues ulus tuul ja ajas aknaruudud lõgisema ja koer kuuri all haukus ja kiunus. Riinu ei kostnud musta ega valget tütre kõne peale, aga külm käis üle keha – tõstis voki kõrvale ja puistas linaluud põlle pealt maha.

«Lähme magama!» käskis ta ja Miina kuulis sõna. Enne riidest lahtivõtmist aga võttis Riinu veel küünlaotsa ahjurinna pealt ja puges üles pööningule, kus sulase ase seisis.

Jah – ase oli tühi.

Ta läks ise läbi tuisu üle õue veskipõrandale vaatama ja hüüdma: Hinnu ei olnud kuskil.

Sügavais mõtetes pööris eideke tuppa tagasi ja heitis sõna lausumata tütre kõrvale puhkama.

Aga – uni ei tulnud Riinu silmi. Tütre sõna seestpidisest «kiskjast hundist» ei tahtnud meelest kaduda. Tema oli isegi enne mitu korda sulast öösi kuulnud tulevat ja minevat, aga ennast ikka sellega vaigistanud, et Hinn toa ja veski vahet kõndinud. Mõne korra küll – jah, mõne korra olid eidel teised mõtted tulnud poisi hulkumise üle, aga mis ta sest Miinale pidi seletama hakkama? Ta ei tahtnud iseenese ees tunnistada, et ta siin ja seal korra silmi pisut tahtnud kinni pidada, sest et kasu selle juures tütre poolt nii suur näitas. Nüüd oli Miina kindel vastus viimast lootusekibet eide rinnust kaotamas ja asjal oli pealegi põhi all, seda oli ta praegu näinud.

Nõnda mõteldes ja uuritsedes tuli eidele õige vastumeelne imelik lugu meelde. Seda oli pool aastat aega, kui korra perenaine äkisti üles pööningu alla Hinnu oli kutsuma läinud, keda all veskis hädasti tarvis läks. Hinnu ei olnud aga üleval näha, vaid poisi kirstu kaas, muidu mitme keeru taha kinni lukutatud, seisis esimest korda kahe aasta järele pärani lahti. Naisterahvad üteldakse kõik Eeva tütred olevat, olgu nad ka kõige paremad. Riinu astus tasakesi kasti ette. Püha ristike! Oli seal igasugu riideid sees: muist kalevist, muist villasest, muist jämedast riidest, nagu ta Hinnu seljas veel tänini tähele polnud pannud. Ta tõstis seestpidise laeka kaane üles: punased ja rohelised paberirahad paistsid talle vastu. Paremalt poolt kasti põhjast paistis riiete vahelt üks valge takune kaelkott välja; Riinu katsus järele: näitas pooleni vaskraha täis olevat. Hea meelega oleks perenaine veel kaugemale vaadanud, aga hing rinnus tuksus nagu vasar. – Kui Hinn tuli ja teda siin nägi? Eks ta võinud kes teab mis tema luusimisest arvata? Riinu vajutas seestpidise laeka kaane jälle kinni ja läks taha korstna varju pesu vaatama, mis nööril kuivamas oli. Vaevalt oli ta eest ära, kui Hinn trepist üles tormas, kasti lukku pani ja alla tagasi lõikas, õnneks ei olnud ta perenaist näinud, kes pesu varjus müüri taga seisis. – Aga Riinu pesu ei olnud elades nii kohmetanud kombel ja ülekaela kokku panna saanud kui sel päeval. Tule Jeesuke appi! kust kõik see rikkus Hinnule oli tulnud? Oli ta mõni rikkamat sugu laps? Aga miks ta siis sulase tööd tegi? Ja miks ta neid riideid mitte ühte korda selga ei pannud, mis tal kirstus paigal seisid, vaid ööd-ilma kui päeva sinises kamsolis ja vanas kasukanärus käis? Kas kõik see varandus juba kaasa oli toodud, või alles Uuekülas korjatud? Aga ei, need olid muist ka juba kantud riided olnud. Ja ometi oli Hinnu kirst nii imekerge olnud, kui ta Tammiste veskile oli tulnud. Viimati oli Karusta Hinnuga lugu nagu ennemuiste Kiviveski möldriga, kellest rahvas ikka nii palju veel kõneles: tal oli ka tulihänd varakorjajaks – ? Miks ei rääkinud muidu Hinn iial oma suguvõsast ja omastest, ega andnud pikemat teadust kus ta veskitööd välja õppinud, või kus enne töös seisnud? Muhumaalt tahtis ta pärit olla? Nagu Riinu ei teadnud: Muhumaal räägiti hoopis teist keelemurret kui neil; seda oli ta oma õndsa mehe venna suust kuulnud, kui ta alles elas: see oli tükk aega Muhumaal töös olnud ja seda keelt korra Riinu ees kõnelnud.

Eideke ei tahtnud asjale järje peale saada. Ühekorra õhtulauas oli ta tahtnud ka nii kolme küla kaudu kuulatama hakata – mine püüa sina rebast kinni! Ta ei saanud ega saanud mehe käest õiget aru kätte ja viimaks ütles Hinn: «Perenaine, ma olen puruks väsinud: head ööd!» ja pühkis redelit mööda üles. Seal oli ta siis niisama tark olnud pärast kui enne, ja asi jäi niisamuti. Täna nüüd tuli eidel kõik seesama lugu uuesti jälle meelde…

Äkisti lõi nagu noaga Riinu peast läbi – värin jooksis üle keha maha kuni jalatallani. Kõigest väest tõrjus ta sõgedat mõtet peast tagasi, mis teda külmetama pani, tõmbas riide üle pea ja pigistas silmad kõvasti kinni… Natuke aega enne kuke laulu ronis inimese jalg redelist üles ja keegi heitis varsti pärast seda üleval asemele maha. Kus sulane selle aja olnud? Tondid teadsid!

Конец ознакомительного фрагмента.