Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - Eduard Vilde

„Paruni poeg!”

Iga Jütsike tohtis nõnda küsida ja iga Jütsikene wõis naljaka wastuse üle naerda. See wihastas Liisut. See haawas tema uhkusetundmust. Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, mida ta ilma ees salata ei wõinud, hakkas waleks ajama, mida ta ise tõeks tunnistanud, hakkas lapse seest tänawal külwatud kahtluseidusid wälja kitkuma. Wõi tundis ta lapse taewaselge pilgu all südame põhjas siiski häbi? Kartis ta wahest neid inglisilmi, seda tarka, jutukat suukest? Aimas ta emaarmastus mingit hädaohtu? … Paraku ei mõistnud noor naine lapse usaldust ja uskumist muul wiisil omandada püüda, kui walju sõna ja witsakimbu abil. See oli halb abinõuu. Palju halwem, kui Jaagu oma, kes poisil pead paitas ja ta oma kondisel turjal teise mõtteilmasse ratsutas…

Mis isal ja emal mõiste- ja tundewarast puudus, seda oli loodus pojale mitmewõrtselt jaganud. Mait Luts sai mõne aasta wanemaks, ja ta ei wastanud enam kellegile, et ta paruni poeg olewat. Mait Luts sai weel mõne aasta wanemaks, ja ta tikkus rusikatega igaühe kallale, kes temalt küsis, kelle poeg ta olewat. Mida Mait Luts ei mõistnud, seda ta aimas. Ta aimas, et tema ja teiste külalaste wahel midagi on, mis wahet teeb, ja et see wahe tema kohta mitte hea pole. See rõhus ta noort hinge. Tee haawas ta elawat auuahnust. Teda nähti sagedaste nutetud silmadega. Keegi ei teadnud, misüle ta nutnud. Ja et Mait mitte ainult tunderikas põlnud, waid ka teohimuline, siis ei saanud nutmisest küllalt – sagedaste suges ta oma wastased ka mehemoodi läbi. Abiks oli tal seejuures ta kehatugewus, mis haruldase wiledusega ühendatud.

Mait Luts et märganud aga mitte ainult, et tema ja teiste külalasie wahel wahet tehti, ta pani ka tähele, et see wahe tema ja ta noorema wenna ja õe wahele tõmmati. Miks nokiti ja narriti ainult teda paruni nimega, miks mitte ka Jukut ja Annit? Miks pidi temal kuskil wõeras kohas saladusline „papa” olema ja Jukul ning Annil mitte? Miks piinati ainult teda ja teisi mitte? Mait õppis mõtlema, uurima. Nagu kana pühkmete seest iwi siblib, nii hakkas poisike tumedusest, mis teda piiras, tõe teri otsima. Ta hoidis silmad ja kõrwad lahti. Ta püüdis õhust sõnu ja lükkis nad ahelaks kokku, ja see ahel sai iga aastaga pikemaks, ühtlasemaks. Ta seadis sündmused ritta, ja see rida kaswas ja kordnes ja sai loetawaks. Ta kuulatas karjalaste loba, kui ta nendega metsas loomi hoidis, ja künnipoiste lori, kui ta nendena adra taga wagusid ajas. Ta pani kodus isa ja ema tähele, ta pidas nende sõnu, nende pilkusidki meeles.

Paar wäikest, pealt näha tähtsuseta juhtumist Maidu õrnemast east jäiwad talle unustamataks; ta oskas neid alles mitu aastat hiljem seletada.

Konna Jaak oli muidu wa' lammas, aga wiin tegi ta wahel hundiks. Wähemast näitas ta siis hambaid, kui la hammustamisest asja ei olnud. Ta seisis kaelani naise mõju all, kuulas ta sõna nagu poisike. Wastu rääkida julges ta ainult, kui sarwed soojad oliwad.

Mait mälestas, kuda isa ühel päewal tuikudes koju tuli ja kuda ema teda hirmsa sõimurahega wastu wõttis. Jaak kostis mõne tännitawa sõnaga. Laksti oli tal üks kõrwa peal! Jaak aga ei löönud wastu. Ta ajas oma nõtkuwa keha sirgele, ikka sirgemale, ta unised, eluta silmad lõiwad kiirgama, ta sirutas oma pika, kondise käewarre nagu kuhugile näidates wälja ja ütles emale wäga, wäga inetuma sõna. Ta sai uue wopsu. Ka nüüd ei löönud Jaak wastu. Selle asemel waarus ta wastu ust ja hakkas rusikaga nagu pöörane piidapalki peksma. Ta kiristas hambaid, raius ja karjus: „Ma talle kuradile annan, ma ta elult wõtan!”…

Missugust wastast ta ähwardas – Mait ei mõistnud seda. Ema ei wõinud see olla, ema kallal oleks ta oma wiha sedamaid wõinud kustutada. —

Teine juhtumine oli just niisamasugune. Wahe oli ainult selles, et Jaak seekord uksepiita ei peksnud, waid, kui Liisu käest hoobid käes, ahju ette põrandale istus ja – haledaste nutma hakkas…

Mait waatas seda nurgast tüki aega pealt. Korraga astus ta Jaagu juurde, pani mõlemad käed ta õlale ja sosistas:

„Isa, ää nuta enam!”

Ja Jaak waatas lapsele läbi pisarate silma ja ei nutnud enam…

Mida Mait õhust püüdis, sellele otsis ta wanemate poolt kinnitust. Kui ta märkas, et need salgasiwad, katsus ta kaudsetel teedel sihile jõuda. Ta uuris ääri-weeri mööda, päris seda ja mõtles teist. Wiimaks leidis ta külapoiste seast sõbra, keda ta usaldas. Seda laskis ta enesele kõik jutustada, mis külarahwa seas tema ja ta wanemate kohta ringi käis. Mis ta kuulis, käis sellega ühte, mida ta aimanud, tähele pannud ja korjanud. Nüüd puudus weel wanemate otsekohene tunnistus. Tung, seda kätte saada, kaswas Maidu põues palawaks, wägewaks, selgust, iga hinna eest selgust – see oli nüüd tema raudne juhtmõte.

Isa juures läks ta katse nurja.

Konna Jaak jäi lahtise suuga wahtima, kui Mait talle ilma pikema sissejuhatuseta küsimuse ette pani: „Ütle mulle, kelle poeg ma olen – sinu wõi R. paruni oma?” Poiss pidi küsimust kordama. Nüüd pööras Jaak talle sõnalausumata selja. Ja kui Mait teda peaaegu pisarsilmil palus, temale wastust anda ja õigust rääkida, ütles ta esmalt, Mait olla tema poeg, pärast aga lisas juurde: „Mis sa minu käest küsid, küsi ema käest!”

Mait küsis ema käest. Weel selsamal päewal. Ta seadis enese oma täiel neljateistkümneaastasel suurusel ja lugemusel ema ette, wahtis talle kindlaste silma ja ütles:

„Ema, miks sa waletad, et Joak minu isa on? Minu isa on R. mõisa parun.”

Ootamata sõna ja see kõwa, kõmisew toon, mis poisi healel oli, tegiwad Liisu esiotsa tummaks. Ta pale tõmmas tumepunaseks, siis walgus weri südamesse tagasi, ja poja otsa wahtis tuhakarwa nägu. Selle tuima naisterahwa kohta mõjus siiski midagi – ta lapse raske kaebtus…

„Kes sulle seda ütles?”

„Kõik inimesed.”

„Nad waletawad!”

Ja nüüd wälkus Liisu silmas see sügaw, lõkendaw wiha jälle üles, mis ta oma põues kõigi wastu kandis, kes teda laimata, pilgata ja kiusata julgesiwad – teda, kelle kaelas kord saks rippunud…

,,Nab waletawad!” kordas ta peaaegu kisendades, „Nad waletawad, ja et sina tattnina seda usud ja mind wihastama tuled, siis pead keretäie soama – pead mu käest kohe tulise keretäie soama” – ja ta pööras otsides haopinu poole.

Poiss aga kargas nagu noor kull Liisu käest kinni, ja oma terawaid küüsi sügawaste ta päka sisse wajutades, hüüdis ta kähisewa healega:

„Joak ise ütles, et ma tema poeg põle!”

See wihane tõendus, osalt wale, osalt õige, oli Maidul pool tahtmata suust tunginud. Ta mõjus aga ema kohta nagu ootamata löök pähe. Jälle wahetas Liisu palg wärwi, ta jäi tummalt poisi otsa wahtima.

„Joak – ütles?” kordas ta wiimaks pikkamisi, ja Mait märkas, kuda ta asjata sõnade järele kahmas. Siis hakkas Liisu ringi waatama, nagu otsiks ta Jaaku, ning edasi minema, nagu oleks ta Jaaku kuskil näinud…

„Ema!”

Hüüe oli nii ähwardaw, nii käskiw ja ühtlasi karjatas temast niisugune hingepiin wälja, et Liisu seisma jäi ja ümber waatas.

„Mis sa tahad?”

„Siis on kõik õige!!”

Imelik! See naisterahwas, kes oma saladust warjates muidu täie rahuga walet ja salgamist tarwitas, kes ühegi wastase ees silmi maha ei löönud, kelle suu tarbekorral kõige tüsedamaid sõnu leidis – siin, oma lapse ees, seisis ta praegu nõuuta, jäi talle wastuse wõlgu…

Ainult ta rusikas tõusis, kui ta esimesest kohmetusest wõitu saanud, aga seegi sündis enam harjunud kombe, kui sündiwa tahtmise mõjul. Ja kui poiss ta ette julgeste seisma jäi, talle wälkuwal silmal, õõguwa palgega wäljakutsuwalt näosse wahtis, langes ka Liisu rusikas lõdwalt maha.

See nõrkus maksti talle walusaste kätte.

Mait seisis ema ees, kahwatu ja sisemise ärewuse pärast wärisedes. Ta suu waikis, aga ta silmast kisendas terwe maailm wõitlewaid tundmusi wälja: walu, ahastns wiha ja põlgtus. Ja need tundmused lasusiwad ta hammaste wahelt wiimaks sõna wälja, mis iga ema südame tarduma oleks pannud. See oli seesama must, inetu sõna, mida isa kord joobnud peaga ema wastu tarwitas, kui see teda lõi…

Enne kui Liisu hoobist toibus – hoobina mõjus see sõna temagi kohta – oli Mait talle selja pööranud ja toa taha kadunud. Ta ei tulnud terwel päewal enam nähtawale. Kodust jooksis ta tänawale, tänawalt wainule, wainult metsa. Metsas langes ta kummuli kastese rohu peale, surus näo niiske sambla sisse ja nuttis nii kaua, kui tal märga silmast tuli.

Tal polnud ju enam isa ega ema!

2.

Mait põgeneb „papa” juurde

Sest päewast peale wihkas Konna Liisu oma wanemat poega. Ta wihkas teda, sest et ta teda häbenes ja kartis. Sel poisil oliwad nii terased, uuriwad silmad, nii tark, tõekas kõne, nii mehekas-tõsine olek, et ema ennast tema juuresolekul waba ei tundnud olewat. Tal oli tundmus, kui roomaksiwad tal sipelgad mööda keha üles. Ta arwas poisi pilku alati oma näo ja suu peal wiibiwat, kartis iga sõna otsekohe wälja öelda, ja ta meelest oli, kui kõnniks tal poisi wari alatasa luurates järele. See piinas ja pahandas teda. Tema, kes ta seni majas üksi wõimsalt walitsenud, tundis ennast nüüd teise mõju alla surutud olewat, pealegi oma lapse, neljateistkümne aastase jõmsika mõju alla!

Mõrudusest, mis ta südant seeüle täitis, kaswas waen wälja, see salaliselt imbiw, pool-peidetud waen, mida surutud isik suruja wastu ikka südames kannab ja mis enamiste kiusuna ilmsile tuleb. Mait wõis teha, mis tahtes – ema polnud sellega kunagi rahul. Tema ja mõlema teise lapse wahele kaswatati wahe. Teised oliwad alalised pailapsed, Mait alaline pahategija. Teisi silitati, teda tõugati. Teisi turgutati, teda näljutati. Teistele tehti kergitusi töös, teda aeti hommikust õhtuni taga. Muidugi pandi ta waratselt mõisas teol käima, kus kubjakepp kodust kaswatust aitas täiendada.

Isa poolt polnud tal kaitset ja õigusemõistmist loota, seisis see ju isegi ema walitsuse all. Mait pidi ainult selle nõrga trööstiga leppima, et tal isa poolt midagi paha polnud karta ja et Jaak tema ja ta õe ning wenna peale täieste ühesuguse silmaga waatas.

Oleks Mait wähem terane poiss olnud, kui ta oli – ta oleks oma saatuse üle nurisenud, aga temale alla heitnud. Kuhu sa hingega lähed! Mait tundis aga tungi peasmise järele. Tema peakeses hakkasiwad mõtted idanema, plaanid tärkama, mis tõik ühise eesmärgi poole sihtisiwad, ja see oli, wäljasaamine praegustest oludest – wabadus! Aga mitte üksnes ta kibe kodune põlw, mitte üksnes ema kius ja ränk töö ei andnud talle seks püüdeks asja. Tal oli rohkem põhjuseid oma kodust, mida iga inimene, liiategi iga laps, nii kalliks peab, ära tüdineda, teda põlata. Tema elu tehti ka wäliselt poolt ärakannatamataks.

Mida wanemaks Mait sai, seda enam sattus ta oma õnnetuma sündimise pärast üleannetuma närimise alla. Sõimunimi „parun” põletati talle kustumatalt ihu sisse. Noor ja wana, waenlane ja sõber arwas teda selle nimega haawata tohtiwat. Ta päris nimi kippus külarahwa suus otse ära ununema: kes Maitu mõtles, rääkis „parunist”, ja kellel sellest weel küllalt ei olnud, lisas sõnakese wa' juurde, wõi täiendas nime „Konna paruniks,” Missugune piin auuahnele, enesest lugu pidawale noorele inimesele! Nagu tuline ora käis Maidu hingest igakord läbi, kui ta oma sõimunime kuulis: weri mühas talle palge, wihapisarad tungisiwad silma ja käsi läks rusikasse. Sõimunimesid oli teistel külapoistel ka, aga nende nimedel polnud seda okast külles, mis nii kihwtiselt Maidu lapsearmastuse, wanemate-auustamise, ta terwe õrna kombelise tundeelu sisse tungis. Teised wõisiwad oma sõimunimede üle naerda. Mait pidi nutma. Teiste nimed ei mustanud seda, mis lapse ülem wara on – ta wanemaid; Maidu nimi tõrwas ta ema ja isa. Mäherduse rõemuga oleks Mait iga muu sõimunime, ka kõige inetuma, omaks wõtnud selle häbistawa sõna asemel!

Maidu seisukord läks seda piinawamaks, et tal palju wastaseid oli. Terasel inimesel on ikka palju wastaseid. Anderikas pea kerkib karja seast kõrgemale, ja seda kari ei salli. Waimu kallal õgiwad waimukesed. Häda aga niisugusele waimule, kellel peale hea nupu ka weel sarwed ja küüned on, kes hambale hamba wastu paneb, kes pisteid ja tõukeid wõlgu ei jää. Niisuguse ümber suruwad ikka waenlaste parmuparwed. Ja Mait ei kannatanud mitte kannatlikult. Ta müskas ja raius ja hammustas wastu. Aga see ilmlõpmata wõitlus wäsitas ja tüütas ta ära, nagu parmud kõige suurema ja tugewama looma meeleheitmisele wõiwad ajada.

Kuid weel midagi, mis teda kodust ja praegusest elukorrast uagu sala wäega wälja ahwatles, oli poisi hinges ärkwale tõusnud. Ta igatses teise elukutse järele. Ta ei tahtnud talupojaks ega põllumeheks jääda.

Maidul oli hea anne ja weel suurem himu kõiksugu westmise- ja nikerdusetööde peale. Juba waratselt hakkas ta oma lihtlabase karjapoisipussiga reekesi ja wankrikesi, laewu ja majasid, loomi ja inimesi puust ja puukoorest walmistama, asju, mis oma ilu ja loomuliku laadi pärast teiste poiste imestust ja kadedust äratasiwad. Nad püüdsiwad temale järele teha – asjata. Maidu wankrid jooksiwad, ta loomad ja inimesed elasiwad – teiste pussid sünnitasiwad ainult nurgelisi puutompusid. Mait õppis oma ja teiste tööd wõrdlema, wõitis sellest eneseusaldust, ja see erutas teda ikka suuremale edasipüüdmisele taga. Loomusundlik armastus säherduse töö wastu, armastus, mis iga hea kordaminekuga kaswas, andis talle tiiwad.

Wiimasel aastal oli ta tuuleweski wälja nikerdanud, mida päris wäikeseks imetööks wõis pidada. Weski oli ju sel ajal ainus suurem ja keerulisem masinawärk, mida külalapse silm nägi. Muidu mõtte- ja luulewõimule oli ta ikka ametit andnud. Ja nõnda asus ta siis mõne lihtsaina katse järele ülesande kallale, Hollandi tuulikut ehitada, mis sisemise ja wälimise wärgi poolest suurtele weskitele üheski asjas järele ei annaks. Mõte sai teoks. Maidu käte wahelt, ta pussi otsast, sündis pisukesel kujul ehitus, mis tiibadest kedrewarteni, koludest kiwideni ja wiimase kui rattakeseni täielik oli. Jah, Maidu weskis ei puudunud liikuwad inimesedki: puust mölder laotas püülikoti kallal käsa, puust sulane walas wilja kolusse. Hea tuulega käis weski ridwa otsas, et lust näha, ja kui ta just wilja ei jahwatanud, siis õerus ta ometi liiwa kõige peenemaks pühadepüüliks.

Suure uhkusega näitas Mait külalastele oma meistritööd ja hoidis teda nagu silmatera.

Imelik igatsus tekkis poisi hingesse, kui ta kord mõisaherra kirjutusetoas lauda ja kappi nägi, mida kõiksugu kentsakad niterdused ehtisiwad. Seal oli koledaid loomi, kellele Mait nimegi ei osanud anda, loomi murdjahammastega ja linnu tiibadega ning weidraid inimesi kalakehadega ja maosabadega. Seal wahtisiwad imelikkude kaswude ja lehtede seest hirwitawad näod wälja, mõnel sarwed peas, mõnel suu laiale lahti. Ja kõik oli ainult puust tehtud, aga kui peeneste, kui puhtaste! Nii peent, puhast tööd polnud Mait weel kunagi teinud – ta pidi seda enesele kadedusega tunnistama. Ja ta põuest hoomas palaw soow: Oh, kui mina ka niisugust kappi ja lauda oskaksin teha!

Mõisa puusepalt kuulas ta warsti järele, kus seesugust toredat tööd tehtakse.

Linnas, kus mujal!

Aga kes õpetada seda tegema?

Meistrid muidugi.

Kas nad seda igaühele õpetada, kes aga soowiwad?

Ei, üksnes neile, keda nad omale õpipoisteks on wõtnud. Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab selliks.

Keda siis meistrid õpipoisteks wõtwat?